Käesolev kirjatöö lähtub kahest olulisest, ehk suisa ilmselgest eeldusest ning ühest lootusest. Alustangi viimasest. Loodan nimelt, et vajadus lahendada loovisikute toimetuleku ja sotsiaalsete garantiidega seotud probleemistik jõuab ka peagi valmivasse koalitsioonileppesse ja muude tegevuste kõrval aitab sellele kaasa käesolev tekst.

Esimene eeldus ütleb aga, et Eesti riigi peamine mõte on edasi kanda eesti keelt ja kultuuri ning teine, et iga kodaniku tööpanus ühiskonnas peaks olema õiglaselt kompenseeritud. Esimene eeldus on kirjas ka meie põhiseaduse preambulis. Võiksime korra mõelda mida see eesmärk teeb. Sellel on suur iseseisev, väljaspool kahtlust seisev väärtus, kuid selle taasiseseisvumisel põhiseadusesse kirjutatud printsiibi järjekindlal kollektiivsel elluviimisel on ka selged tulemused. Tänu kultuuri kestmisele sai võimalikuks ka meie riigi uuestisünd. Me ise seda ehk iga päev ei taju, kuid viimane aasta on väga selgelt näidanud, kui oluline on kultuur ehk jagatud lood, jagatud keel, jagatud ajalugu, jagatud väärtused, jagatud laulud, jagatud kujutised.

Näeme kultuuri võtmelist tähtsust ühes teises riigis – Ukrainas. Venemaa agressiooni keskne eeldus oli, et Ukrainat ei ole olemas. Ei ole olemas kultuuri, eneseteadvust ning seega tegelikult ka riiki. Eeldus osutus valeks, kuid Venemaa püüab muuta seda sõda jätkates tõeks. Kui ei oleks olnud selgelt eraldiseisvat kultuuri, nagu Kreml arvas, oleks ka riik välksõjas kadunud. Ukraina põhiseadus räägib kultuurist muide veelgi otsekohesemalt kui meie oma.

Kui nõustume, et kultuur on kasvõi ainult eeltoodud põhjusel oluline, tasub korra mõelda, kust tuleb eesti kultuur, need lood, laulud, kujutised, väärtused, keel, ajalugu? Kes on need inimesed, kes seda loovad? Vastus on ilmselge ning kõlab tihti kultuurikorraldajate, poliitikute, ametnike, funktsionääride, õppejõudude sõnavõttudes ja kõnedes. Eesti kultuur lähtub meie autoritest – kirjanikest, koreograafidest, heliloojatest, kunstnikest, lavastajatest, näitlejatest, režissööridest, luuletajatest, laulukirjutajatest, interpreetidest, loojatest. Kindlasti on õigus ka neil kes nüüd ütlevad, et kõike muud on ka vaja – institutsioone, kirjastajaid, teatrimaju jne. Aga alguspunktiks on ikka looja, loovisik.

Kahe kultuuriministeeriumi tellitud põhjaliku uuringu^1,2 tulemusel saab üsna selgelt kirjeldada, kuidas elab keskmine professionaalne loomeinimene. See, keda näeme vahel telekas ja kelle loomingut naudivad meie seast paljud. See, kelle looming on meie tuleviku kultuuripärand, mida talletavad arhiivid, muuseumid ja raamatukogud. See, kelle kohta ütleb üks meie uuringutest, et tegemist on "kõrgharidusega tippspetsialistidega, kelle väärtus ja oluline panus kultuuri hoidmisse kui ka majandusse on korduvalt tõestust leidnud". See, kes panustab iga päev meie riigi kestmisesse.

Nimetame teda siinkohal tammsaarelikult Indrekuks. Tema käekäik on oluline, et eesti kultuur kestaks ja tema näitel saame pildi keskmisest heas loomevormis ja tunnustatud autorist Eestis. Paljud tema kolleegid on keerulisemas seisus ja ses mõttes on tal läinud hästi. Üksikud eredad tähed säravad siiski ka kõrgel tema pea kohal, teenides Indreku jaoks kujuteldamatuid rahasummasid ja nautides hüvesid, mida ükskõik millise teise sektori spetsialist elementaarseks peaks.

Indrek on hetkel vabakutseline ja statistika kohaselt 69-protsendilise tõenäosusega naine ning seega hoopis Ingrid. Ta tegutseb paralleelselt mitmel loomealal, ja jumal tänatud, et tegutseb, sest nii suudab ta oma loominguga teenida igakuiselt keskeltläbi 960 eurot. Oleks ta valinud näiteks kujutava kunsti ja pühenduks jäägitult sellele, peaks ta leppima vaid 670 euroga. Nojah, aga see ei ole ju Ingridi koguteenistus! Loomingust saab ta umbes 67 protsenti sissetulekutest ehk tegelikult suudab ta teenida iga kuu 1432 euro ringis. Sellest lähevad kohati ka maksud maha, aga õnneks on võimalik maha arvata ka loominguga seotud kulud. Ingrid on sarnaselt 79 protsendi oma kolleegidega ettevõtja, tal on osaühing. Kulud arvatakse tuludest maha, aga maksudega, nojah, nendega on (õnneks) keerulisem lugu. Kui Ingrid peale loometöösse pandud kulude (olgu see siis sülearvuti, noodipaber, lõuend või bussipilet) alles jääva raha endale kõik palgana välja maksaks, ei jääks üüriks ja söögiks enam midagi. Ingridi reegel on seega lihtne: kõik mida saab panna kuludesse, tuleb panna kuludesse! Looming ja elu sulanduvad nii reaalsuses kui ka raamatupidamises. Ühesõnaga, Ingrid endale oma osaühingust enamasti palka maksta ei jaksa, sest siis jääks lihtsalt üür maksmata – sarnaselt enamusele meist elab ta ju kas Tartus või Tallinnas.

Aga ega kogu loomingust tulev 960 eurot siis läbi osaühingu ka ei käi. Osa loometööst tasustatakse ikka stipendiumitega ja tunnustatakse vahel preemiatega. Ingrid on heas loomingulises vormis ning tuntud, kultuurkapital andis talle teenitult stipendiumi! Jälle natuke lihtsam – summad on küll väikesed, aga vähemalt ei kaasne loomestipendiumiga tüütut tšekimajandust. Ingrid kirjutab lisaks oma loometööle ka aeg-ajalt Sirbis ja mõnikord Vikerkaares, harvem Postimehes – ka honoraridena laekub üht-teist. Mõne suurema loomingulise töö eest laekub tema (osaühingu) arvele vahel isegi mitmeid tuhandeid eurosid, kuid siis peab enesedistsipliin olema raudne – ta teab, et õnn ei kesta kaua ja järgmine kuu sama heldet laekumist ei pruugi tulla. Korra aastas kannab mingi kummalise, alla kümneeurose summa üle ka autorihüvitisfond, see on selle raamatu laenutustasu, mille ta kunagi kirjutas ning illustreeris ja mis pidi kuuldavasti ka mõnes koolis kohustuslik olema. Mõni kuu ei laeku midagi. Aga loometöö tahab tegemist ja pidevalt on midagi uut käsil, sellele kulub palju aega, energiat, ja ka vabu vahendeid. Siin tunde ega sente lugeda ei saa – loeb vaid tulemus. Vahel käib Ingrid ka välismaal, esindab Eestit, astudes üles rahvusvahelistel lavadel.

Loomingu kõrvalt teeb ta erinevaid asju – tõlgib, õpetab tunnitasulise lektorina ühe ülikooli juures, kirjutab tarbetekste. Õpetamisega on nii, et see võimaldab vajaduse korral ka arsti juurde minna. Kuigi ülikoolgi maksab hea meelega arve alusel, on Ingrid teinud endale reegli, et õpetamise eest tuleb palk kord semestri lõpus lepinguga: mitme loengutsükli peale kokku saab täpselt miinimumpalga kätte ja korraks ka ravikindlustuse peale. Ingridi ravikindlustus on sarnaselt 51 protsendile temasugustele vabakutselistele katkendlik. Õnneks katkestuste ajal midagi hullu juhtunud ei ole! Ingrid mõtleb ka tulevikule, ta teab, et tema II pensionisambasse ei kogune peaaegu mitte midagi ning ta on teinud endale ka kolmanda pensionisamba ... ainult, et ka sellesse ei kogune investeeringuid, sest pole lihtsalt vaba raha säästmiseks. Ükskord vaatas Ingrid andmebaasist, palju on tal kogunenud staaži esimeses sambas. Tulemus jahmatas. Tal on vaja veel palju aastaid püsivat sotsiaalmaksustaaži, et kvalifitseeruda tulevikus pensioni baasosale, mis on täna 235 eurot kuus (sellele lisanduvad summad sõltuvad sissetuleku suurusest, staažist ja veel paljudest asjaoludest, mille kokkuarvutamiseks on loomeliidus töötav sõber soovitanud aegsasti hakata koguma loometööga tegelemist märkivaid tõestusmaterjale). Elutööpreemiale väga loota ei maksa, neid saavad ikkagi vähesed ja sageli juba kõvasti pensioniea piiri ületanud korüfeed, kuigi see 64 000 eurot oleks vanurilgi abiks küll. Ingrid loobub oma elus ju paljustki palgatöötajale enesestmõistetavast: tasustatud puhkusest, ravikindlustusest, väärikast pensionist, töötervishoiu kontrollidest, prillikompensatsioonist, hüvitatud spordikuludest (sellest pole ka lugu – ta käib jooksmas, vaid tossud kuluvad). Ingrid ei kurda, ta on kokkuhoidlik, naeratab viisakalt ja eelistab üldiselt rääkida loomingust, loodusest, filosoofiast, ka maailmapoliitikast, mitte aga oma muredest – ta on ju edukas ja tunnustatud looja, ja eks teistel ole veel raskem.

Nojah, võiksime ju ühiskonnana siinkohal õlgu kehitada ja öelda – mine otsi endale töö, mis ka sisse tooks! Ja eks nad lähevadki, sest loometöö on ühel hetkel ikkagi lootusetus: nii saab professionaalsest koorilauljast pottsepp, kes teeb kauneid ahje ja ei laula, näitlejast õhtujuht, kes juhib, aga ei loo rolle, paljutõotavast kunstnikust koopiakirjutaja reklaamibüroos (maalib ka vahel oma lõbuks), filmirežissöörist stilist, kes paneb riidesse reklaamides üles astuvad näitlejad, kirjanikust kruiisituriste teenindav giid. Nad saavad nii luua pered, võtta laenu, osta korterid – ühesõnaga, elada täitsa tavalist elu. Ainult professionaalse, pühendumist nõudva loominguga nad enam väga tegeleda ei saa. Kultuuri tehakse muidugi edasi, ka preemiaid jagatakse, sünnib šedöövreid, skandaalegi. Keegi alati loobub millestki, ohverdab end. Kas see mitte ei olegi see igaühe enese vastutusel põhinev ühiskond, mille jaoks me kõik koos riigi vabaks laulsime?

Tuleme aga enne, kui ühiskonnana Ingridi või Indreku loomingust lõplikult loobume, korra tema sissetulekute juurde tagasi ja küsime, kust tema loomingulise töö eest makstav raha tuleb? Ehk nagu ameerika filmides öeldakse – follow the money! Suurem osa Ingridile tema loometöö eest makstavast rahast on avalik või avalikku päritolu – kultuurkapitali (maksuvabad) stipendiumid, lepingud riigi (sh kultuurkapital) rahastatud või toetatud sihtasutuste, MTÜ-de ja OÜ-dega. Ehk peamiselt jõuab läbi vahendajate Ingridini maksumaksja raha. Saame öelda, et selles osas kultuuriväljast, kus Ingrid toimetab, on valdav turujõud Eesti riik. Asi on nii, sest piisavat hulka maksujõulisi erakliente meil lihtsalt ei ole ja ühiskonnana mõistame, et kultuuri on meil vaja.

Meie teine eeldus oli, et panustatud töö eest peaks iga inimene saama õiglast tasu. Äkki Ingridi loomingu eest "turutingimustel" saadav tasu ongi õiglane? Iga-aastaselt kultuuriministri ja ametiühingute vahel kokku lepitav kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumtasu kehtib riigi osalusega institutsioonide palgatöötajatele ja on käesoleval aastal 1600 eurot bruto. Sellega kaasneb nii pensionistaaž, ravikindlustus, töötuskindlustus kui ka tasustatud puhkus. See kokkulepe Ingridile ei kehti, ta ei tööta riigi asutatud organisatsioonis.  Kui siiski võtame selle numbri orientiiriks ja hakkame asja analüüsima, näeme üht selget trendi. Mida individuaalsemat tööd nõudval loomealal autor töötab, seda rohkem peab ta tööd tegema, et küündida loovisikute keskmise 960 euroni kuus, riigi kultuuritöötaja miinimumist rääkimata. Kui analüüsida loometööle kulunud aja ja saadud tasu proportsioone, näeme selgelt, et need ei ole Ingridi puhul õiglases seoses – loometööle kuluvad tunnid on tasustatud kordades väiksema summaga kui teenivad need õnnelikud autorid, kes on palgal näiteks mõnes riigi asutatud sihtasutuses (suuremad teatrid ja mõned muusikaorganisatsioonid) ja saavad kehtestatud miinimumi.  

Näeme, et turusegmendis, kus valdav jõud on riik, ei maksta tihti veel autoritele õiglast, tööpanusega võrreldavat tasu – olgu maksja erakultuurikorraldaja OÜ, riigi toetatud MTÜ või riigi osalusega sihtasutus. Samas on meil seda tööd ja neid inimesi väga vaja juba ainuüksi selleks, et Eestist ei saaks mitte kunagi mittekoht. Et mõni tulevikutürann ei saaks isegi arvata, et neil seal ei ole oma identiteeti, oma kultuuri ja nad on kerge saak. Mida peaksime siis riigi ja ühiskonnana tegema, et kultuuripoliitika oleks õiglane ja tagaks kultuuri kestmise?

Eeldusel, et me ei kavatse muuta riiklikus arengukavas "Kultuur 2030" sisalduvat lähtekohta, et soovime näha professionaalset kultuuri kõigil loomealadel, siis peame ühiskonnana astuma kaks sammu.

Esiteks peame lahendama loometöö eripäradest, nagu stipendiumidena saadav tulu ja ebaregulaarsed palgamaksed tulenevad sotsiaalkaitse probleemid ja teiseks peame jõudma arusaamale ning kokkuleppele, mis on õiglane tasu loometöö eest ning kuidas sinna jõuame.

Kõlab lihtsalt? On ja ei ole ka. Kultuuriministeerium töötab ikka ja ainult selle eeldusega, et Kultuur 2030 loetletud sihid on olulised, seega oleme koostanud mõlemat teemat puudutava memo valitsusele, mida arutati valitsuskabineti istungil 23. veebruaril ja otsustati minna järgmise tegevusena edasi loovisikute ja loomeliitude seaduse väljatöötamiskavatsusega. See peaks valmima juba märtsikuu jooksul. Dokumendi kirjutamisele on eelnenud pikk kaasamine ja hulk vestlusi paljude loovisikute ja organisatsioonidega, ühist lahenduste otsimist ja koosloomet. Dokument keskendub loovisikute toimetuleku parandamisele kõigis peamistes probleemkohtades. Pakume selles välja valiku lahendusi, millest võiks sobiva variandi leida kõik poliitilise spektri eri osade esindajad. Millised neist lõpuks käiku lähevad, sõltub rahvalt mandaadi saanud poliitikutest ning ühiskondlikust kokkuleppest. See on oluline osa demokraatiast.

Sotsiaalsete garantiide puhul on valiku põhitelg universaalsus vs eksklusiivsus – ehk kas luua süsteem, mis aitaks toime tulla kõigil iseendale töö andjatel, või ainult tõestatult aktiivsetel professionaalsete loovisikutel, kes kultuuri panustavad. Õiglase tasustamise juures võib lahendused samuti jagada kaheks – institutsionaalseteks või individuaalseteks – ehk valikuks, kas rahastada palga maksjaid või luua laiem otsetoetuste süsteem. Õiglase tasu defineerimise osas kehtib aga samuti kokkuleppe vajadus. Ausa mängu põhimõtted tuleb kokku leppida koos loovisikute ja nende esindusorganisatsioonidega. Kas kultuuriministeerium võtab valimiste järel selle protsessi enda oluliseks prioriteediks ja asub seda juhtima või jääb tasude teema valdkonna esindusorganisatsioonide vedada? Esimest võimalust saab vaadelda riigi sekkumisena huvikaitseorganisatsioonioonide ja ehk isegi ametiühingute mängumaale, aga ka kui otsustavat seismist valdkonna kandvate jõudude eest. Euroopas on sarnaseid protsesse alustatud nii "ülevalt alla" kui "alt üles". Kindlasti on vahepealseid võimalusi ning ükski neist ei ole vale. Igatahes on ka ministeeriumis täna ootusärevus ja valmisolek teemaga edasi liikuda – ikka kiiresti, mitte aeglaselt. Aeg on küps leppida kokku, kuidas ka loovisikute panus meie ühiskonda oleks vääriliselt kompenseeritud. Ingridite ja Indrekute lahkumine loomevaldkonnast – või ka nende vanaduspäevade meeleheide – võib meile ühel hetkel väga valusalt kätte maksta. Oleme riigina just nii suur kui suur on meie kultuur ja nii tugev kui tugev on meie looming. Kuigi ka haridust ja arstiabi ja haubitsaid on meil kõigil loomulikult vaja.

PS! Neil kes tahaks nüüd vastata (väär)arusaamaga, et tõeline looming sünnib vaid kitsastes oludes, soovitaks minna kas või Niguliste kirikusse ja vaadata meie au ja uhkust, Bernt Notke "Surmatantsu" ning mõelda, mis võis olla selle autori ühiskondlik positsioon ja sissetulek. Ja muide, vaese kunstniku müüt püsib meiega ennekõike põhjusel, et kannatuslood müüvad ja ka nende loojatel on vaja maksta üüri.

¹ Koppel, K., Arrak, K., Konov, V., Parts, R. (2023). Loometöö tasustamine Eestis ja loomepalkade mõju hindamine. Civitta Eesti AS.
² Koppel, K., Masso, M., Arrak, K., Michelson, A. (2021). Vabakutselised loovisikud, nende majandusliku toimetuleku mudelid ja sotsiaalsete garantiide kättesaadavus. Mõttekoda Praxis.