Etenduskunstide tegevuskava 2023 kuni 2027 ettepanek kultuuriministrile otsib vastust küsimustele, mis on tegelikult teatri rahastamisel keskseks probleemiks ja kuidas jõuda läbipaistva, teatreid võrdselt kohtleva ja ausa rahastussüsteemini.

"Pupsikuid on liiga palju tekkinud!"

Probleemi, et "pupsikuid on liiga palju tekkinud" sõnastas ühe suure riigiteatri juht. Väitest õhkus küll mäekõrgust üleolekut erateatrite suhtes, aga fakt on see, et teatrivaldkonnas valitseb buum, mida toidab riik nii läbi riigiteatrite rahastussüsteemi, erateatrite toetamise, riikliku kultuuritöötaja palgakasvu kui ka haridussüsteemi.

Surve riiklike toetuste saamiseks on massiivne ja see on buumi tingimustes arusaadav. Riigiteatrite toetuseelarve on kasvanud vahemikul 2012 kuni 2023 237 protsenti, erateatrite oma 375 protsenti. Viimane suur, hüppeline kasv erateatrite taotlusvoorus oli läinud aastal, kui lisasime 544 696 eurot ning kultuuriminister lisas muudatuste pehmendamiseks veel 864 650 eurot. Nüüd on selge, et need 1,4 miljonit eurot ka erateatritele jäävad.

Riigiteatreid on selle aja jooksul lisandunud üks, Kuressaare teater. Erateatrite, ka riigi toetatavate, arv on samal ajal mitmekordistunud. Erateatrid teenindasid juba 2019. aastal ca 32 protsenti publikust, kuid saavad praegu 12 protsenti riiklikest toetustest. On neid, kes väidavad, et erateatrid on loominguliselt julgemad ja huvitavamad kui riiklikud, päris kindlasti teevad nad aga vähema rahaga rohkem.

Oleme jõudnud olukorda, kus riiklik kultuuripoliitika peab tegema valiku: kas panna senisest enam rõhku erateatritele või jätkata Nõukogude ajal välja kujunenud riigiteatrite süsteemi eelisarendamist.

Olen kindel, et erategijaile tuleks oluliselt rohkem tähelepanu pöörata, kuid lahenduseks ei saa olla terve teatrivaldkonna eelisarendamine kultuuripoliitika sees, vaid era- ja riiklike tegijate tasakaalu ülevaatamine. Sellest lähtub ka etenduskunstide tegevuskava aastateks 2023 - 2027. Sest veel enam kui teatris, käime muuseumides ja kunstinäitustel, vaatame filme ning osaleme kontsertidel, loeme raamatuid. Seda ütleb statistika.

Vajame ka tugevat ringhäälingut ning mitmekesist meediaruumi, elujõulist heliloomingut ja omakeelset kirjasõna. Teater on üks oluline osa sellest pildist, mille võtmesõna on tasakaal. Juhul kui kultuuriministeerium läheb kaasa teatri huvikaitseorganisatsioonide soovidega, on oodata märkimisväärset nihet etenduskunstide kasuks.

"Raha on vähe, vähe, vähe!"

Saan aru, et teatrite mahuarvutuse mudel võib tunduda ametnike väljamõeldud kolematemaatikana, ent tegelikult on tegemist valdkonna enda Soome eeskujul välja töötatud süsteemiga.

Lihtsalt öeldes ütleb võrrand, kui palju on vaja mahtu ehk inimtööaastaid (korrutades selle numbri kultuuritöötaja miinimumiga saamegi raha) selleks, et teha teatud hulk teatrit. Selles valemis on mitu olulist muutujat, kuid see, mille ümber vaidlus käib, paneb paika, mitme inimesega laval seda mahtu siis õieti tehakse, ehk räägime arvestuslikust trupi suurusest.

Praegu on teatrite rahastamise määruses selleks numbriks 10. Valem ütleb, et 10-liikmelise trupiga, millele lisandub 25-liikmeline tehniline tiim, saab teha sada etendust ja kolm uuslavastust ning peaks kogutama 21 000 vaatajat. Põhikooli matemaatika omakorda ütleb, et nii saame etendustest, uuslavastustest ja publikust tuletada vajamineva tööjõu ehk rahahulga.

Probleem on aga selles, et juba eelmisel suvel määrust töögrupis ette valmistades saime aru, et tegelikult ei tehta sellist mahtu Eestis mitte kümne näitlejaga, vaid enamasti väiksema arvuga mis jääb sõltuvalt teatrist enamasti viie kuni seitsme piiridesse. Ka abijõudude hulk erateatrites ei ole statistikakohaselt kaugeltki 2,5 inimest näitleja kohta.

Otsustasime koos teatrijuhtidega eelmisel sügisel, et esialgu jätame konstandi määruses kümne peale ja korrigeerime vajadusel hiljem, tagasivaatepeeglis osutus see veaks. Praegu ei rahastata teatreid lähtuvalt arvust 10 ja selle hoidmine 10 peal loob valdkonna lobistidele, täiesti kunstlikult võimaluse väita, et raha on "vähe, vähe, vähe!" (nii võttis olukorra hiljuti jõuliselt kokku ühe suure teatrivaldkonna huvikaitseorganisatsiooni juht). Või nagu üks tuntud teatrijuht töögrupi aruteludel korduvalt ütles: "Sellega anname ministrile hea argumendi (raha hankimiseks – autori täiendus.) valitsuses".

Argument võib ju "hea" olla, aga see on vale. Nüüd äkki kõlama hakanud teatraalide väited, et kui võrrandis vähendatakse arvestuslikku näitlejate arvu, peaks suurendama proportsionaalselt abijõudude arvu, kuuluvad sisuliselt samasse "hea argument valitsuses" kategooriasse.

Väiksem arvestuslik hulk lavajõude ei nõua keskmiselt enam grimeerijaid, dekoraatoreid, kostümeerijaid jne, isegi kui tõdeda, et uusi tehnilisi funktsioone on juurde tulnud, siis ameteid on ka jõudsalt kadunud. Kulissilohistaja nimelist tegelast enam naljalt Eesti teatrites ei leia ja viimased suflööridki on ammu pensionil, nad on asendunud video- ja helitehnikute ning teiste kaasaegsete asjameeste ja -naistega.

Kas sellise täiesti tehnilise konksuga loodud ja varjatud argumendi rakendamine ühe valdkonna eelisarenguks oleks põhjendatud, kas see on Eesti riigi seisukohalt õige? Mina arvan, et ei ole.

Kui tahame riigina tõesti panustada senisest 30 protsenti ehk ca 12 miljonit eurot enam just teatrivaldkonda, siis loomulikult läheme siit edasi konstandiga kümme. See aga, kas peaksime panustama just etenduskunstidesse praegusest veel rohkem, peab olema selge ja ausa avaliku arutelu teema. Praegu on see eesmärk olnud avalikkuse eest varjatud.

Tehisliku varjatud eelise loomine ühele tugevale valdkonnale ei ole õige kasvõi ainuüksi sellepärast, et oleme ringhäälingu finantseerimisel suhtena SKP-sse Euroopas viimase veerandi hulgas, erameedia toetamisel teeme alles esimesi samme.

Teatrivaldkonda panustame aga juba nüüd suhtena SKP-sse kaks korda enam kui rikas Soome. Meie erateatrite toetused on Euroopa võrdluses väga head. Meie teatrisüsteem on suur ja hõlmab kogu riiki. Kasvõi meiega sama suures ja vähemalt sama teatrilembeses Sloveenias on vähem riigiteatreid kui Eestis (3 vs 8), ka eratruppide toetused jäävad seal üldiselt paarisaja tuhande euro piiresse. Meil lähenevad mitme erateatri riigitoetused poolele miljonile, lisanduvad veel kultuurkapitali rahad.

Samal ajal vajavad meie filmitoetused kasvu, kunstnike nagu ka heliloojate ja paljude teiste vabakutseliste panus avalikes institutsioonides on mitme sõltumatu uuringu kohaselt selgelt alatasustatud.

Kultuuripoliitika peab olema aus ja põhinema faktidel, mitte emotsioonidel ja näilistel konstruktsioonidel. Seetõttu ei ole õige ega aus võtta teatrite rahastamisel aluseks kümneliikmelisi truppe, kui me neid tegelikult ei kasuta ega finantseeri. Kui tahame rahastust tõsta, peamegi rääkima ausalt ja avalikult, et oleme riigina otsustanud eelisarendada just teatrit.

Väited, et seda kümmet seal valemis seitsmeks muutes väheneb kuidagi teatrite praegune rahastus ja kedagi ohustab seetõttu mingi kärbe, on lihtsalt valed. Tekkinud on meediaspinn, kas kellegi teadmatusest ja süvenematusest või tahtlikult, seda on raske öelda.

Praegu tähendab see kümme seda, et teatrid saavad küsida oluliselt rohkem toetusi, kui riigil anda on, ja kaugelt enam kui tarvis. Seitse tähendaks seda, et teatrid saavad küsida mõnevõrra rohkem toetusi, kui meil anda on ja mõnevõrra enam, kui neil tegelikult tarvis.

Valem ei arvesta ka omatuluga, tegelikult toimub osa etendustegevusest ja muust tänu piletitulule. See on aga jõudsas kasvus. Proovige näiteks Eesti Draamateatri pääset osta või vaadake palju maksavad suvelavastuste piletid. Omatuluga mittearvestamine on olnud valik, et soosida loomingulist riski ja võimaldada parimatele teatritele kasvu (ehk lasta neil küsida ja saada riigilt rohkem toetust, kui täpselt tarvis, ning selle arvel riskida).

Kas rahastamisel järgime ka väärtusi?

Teatrite praegune rahastamiskord ei ole kaugeltki ideaalne. Teadsime juba eelmisel kevadel, et hea süsteemini jõudmiseks läheb aega. Seetõttu hoidis ministeerium varus 400 000 eurot teatrivaldkonna eksperimentaalgrantide raha, et üleminekut pehmendada.

Minister otsustas peale erakonnakaaslastega konsulteerimist katta aga kõik toetuste langused, põhjendades 10. jaanuaril 2023 toimunud teatrijuhtide koosolekul seda otsuste hilinemisega ja lisas ministeeriumi reservist veel 464 650 eurot. 20. jaanuariks olid kõigil teatritel ka konkreetsed summad päris täpselt teada.

Otsused tulidki hilja, see on tõsi ja oli meie kalkuleeritud risk uue süsteemi juurutamisel. Selle kohal, kas toetuste languste täies mahus katmine siis, kui sügisese hooaja alguseni jäi aega veel pea üheksa kuud, oli õige valik, ripub väga suur küsimärk.

Oleme asunud kehtivat määrust lähtuvalt valdkonna tagasisidest ja oma kogemusest muutma eesmärgiga avada taotlusvoor suvel (juuni lõpus või juulis) ning anda erateatritele otsused oktoobris. Väärtused, millest peame riigina kinni hoidma, on lihtsad, isegi elementaarsed: kas liigume neile jätkuvalt lähemale või asume eemalduma sõltub nüüd meie (kultuuriministeeriumi ja kultuuriministri) otsustest.

Etenduskunstide tegevuskava ettepanek 2023 kuni 2027

Avaliku raha läbipaistev kasutus. Nii teatritel kui ka avalikkusel peab olema jälgitav ja arusaadav, miks riik üht või teist era- või riigiteatrit rahastab. Põhjenduste selgemaks kirjutamisega saame veel tööd teha, kuid praegune määrus järgib erateatrite osas seda põhimõtet. Otsused on põhjendatud, valdkonna ekspertidelt enam punkte saavad teatrid saavad suurema osa soovitud toetusest.

Stabiilsus. Soovime üle minna kahe- ja nelja-aastastele, tulevikus teatud juhtudel ka kuueaastastele toetustele. See tagab pikemaajalise kindluse ja selguse etendusasutustele.

Võrdne kohtlemine. Teatreid tuleb kohelda võrdselt, peame jõudma sinna, et käsitleme ka rahastamisel valdkonda kui tervikut ning loome võrdseid võimalusi nii era- kui riigiteatritele. Siin on veel väga palju tööd teha. Seni ei ole teatreid sisuliselt võrdselt koheldud, vaid ministeeriumi taotlusvoorudes on vaid formaalselt kinnitatud riigiteatrite toetuste tasemed, mingit konkurentsi era- ja riigiteatrite vahel rahale ei ole olnud. Usun, et peame sinna jõudma, see on koht, kus riiklikul poliitikal ja teatritel väga on palju võita ja mitte rahas vaid just sisus.

Avaliku ressursi tõhus kasutus. Riik peab ka kultuuris leidma viise, kuidas tagada kättesaadavus efektiivselt ning üle Eesti. Siin on teatrivaldkonnas suur arenguruum.

Nagu öeldud: erateatrid suudavad tuua oma saalidesse 32 protsenti kogu vaatajaskonnast ja pakkuda neile kõrgetasemelist teatrikunsti, saades vaid 12 protsenti riiklikest toetustest ja põhjus ei ole ainult riiklike teatrimajade suurus ning energiakulud. Eraomanik on nagu ikka nutikam, efektiivsem, leidlikum ja tõhusam. Riigiteatrites on truppide töökoormus sageli alla 50 protsendi ning võiks küsida, et kui laval on 30 protsenti vabakutselisi, siis mida teevad koosseisulised näitlejad samal ajal?

Samuti tuleb küsida, mis on etendusasutuse seaduse eesmärk. Valdkonna juhtfiguurid on eravestlustes tunnistanud, et eesmärk on hoida valdkond riigi tasandil fookuses ja tagada eelarvete kasv. See ei tohiks isegi kultuuris olla seaduse eksisteerimise peamine mõte.

Tegevuskava ettepanek viib meid 2027. aastaks järk-järgult olukorda, kus eeltoodud väärtused on rahastussüsteemis kesksed ning see soosib loomingulist julgust ja tõhusust. Ettepanek on nüüd teie ees ja pall kultuuriministri jalal.

Kuhu liigume? Kas nende väärtuste poole, neist eemale või mingis kolmandas suunas? Kuhu suunas suruvad palli erinevad kultuurivaldkonna mängijad?

2023. aasta ajakava

Juuni

1. Hinnata ja planeerida tegevuskava elluviimiseks vajalikud ressursid, täpsustada ajakava detailid.
2. Kinnitada teatrite rahastamise määrus ning seejuures mitte arvestada Eesti Etendusasutuste Liidu ettepanekuga jätta arvestusliku trupi suuruseks kümme, rakendada suurus seitse. Kirjeldada vastavalt kultuuriministeeriumi ettepanekule määruses tasandusfond mahus kuni kümme protsenti taotlusvooru mahust. Arvestada kultuuriministeeriumi ettepanekuga minna järk-järgult üle kahe ja nelja-aastastele toetustele. Lisada lävend, millega loominguliselt tasemelt alla keskmiseks hinnatud teatrid toetust ei saa.
3. Vähendada Vene teatri 2024. aasta tegevusmahtu ja tõsta trupi töökoormus riigiteatrite keskmiseni (50 protsenti) ning suunata sõltuvalt tehtud valikutest 250 000 kuni 750 000 eurot täiendavalt erateatrite taotlusvooru. Alustada ettevalmistusi Vene teatri väiksemas mahus tegutsemiseks, tarvidusel teha muudatused nõukogus, kuulutada välja uus tegevjuhi konkurss, kui vaja leida väiksemad ruumid.
4. Erateatrite teavitamine taotlusvooru avamisest, infotunnid.
5. Alustada Tallinna Linnateatriga läbirääkimisi ajutise rahastusmudeli leidmiseks, võttes arvesse, et tegemist on olemuselt riigiteatri sarnase teatriga.

Juuli

1. Eraetendusasutuste taotlusvoor suletakse.
2. Eraetendusasutuste taotlusvooru komisjon töötab taotlustega.
3. Läbirääkimised Tallinna Linnateatri ja Paide teatriga.
4. Vene teatri mahu vähendamisega seotud tegevused (kestavad läbi aasta).

August

1. Eraetendusasutuste taotlusvooru komisjoni kohtumised taotlejatega.
2. Läbirääkimised Tallinna Linnateatriga.

September

1. Eraetendusasutuste taotlusvooru komisjoni koosolekud.
2. Riigiteatrite taotlusvooru avamine ja rahastuskokkuleppe sõlmimine Tallinna Linnateatri ning Paide teatriga.

Oktoober

1. Eraetendusasutuste toetusotsuste väljakuulutamine.
2. Riigiteatrite taotlusvooru töö ja toetusotsuste väljakuulutamine.

November - detsember

1. Algavad ettevalmistused etendusasutuse seaduse tühistamiseks 2025. aastal jõustumisega alates 1. jaanuarist 2025. Etendusasutuse seadus ei ole teatrite rahastamiseks juba praegu sisuliselt vajalik.
2. Algab valdkonna kaasamine uue, era- ja riigiteatreid võrdselt käsitleva ministri määruse väljatöötamiseks eesmärgiga viia alates 2027. aastast kõik etendusasutused uuele ühtsele rahastussüsteemile.
3. Riigi sihtasutuste truppide koormuste täiendav analüüs ja erateatrite personalistatistika analüüs.
4. Vene teatri mahu vähendamisega seotud tegevused.

Etenduskunstide tegevuskava 2024 kuni 2027 tegevused tabelina.