Riigikogulane ja eetik Margit Sutrop märkis, et nalju on väga erinevaid – on nii süütumaid sõnamänge kui ka mingite gruppide kohta loodud nalju. "Aga kõik blondiininaljad ja mustade üle naljad, need on tekitanud eetikas kindlasti sellist diskussiooni, kas seda tohib teha," lausus ta. 

Sutrop sõnas, et tema jaoks on põhimõtteliselt kõik lubatud, aga kõik oleneb eelkõige siiski kontekstist ja just seda konteksti ongi vaja avada. "Nali on mäng, aga samas võib selle nalja tegemine olla võimu näitamine," lausus ta.

"Me mängime oma eelarvamustega teatud rasside, rahvuste ja sugude suhtes, aga mängime ka hästi palju nalja näiteks ämma üle. Need asjad ongi ühelt poolt naljakad ja me võime ise naerda oma eelarvamuste üle. Ma arvan, et ka see on väga okei, aga kui see on tegelikult võimu näitamine või arrogantsus, et sa tegelikult naeradki sellepärast, et sa tajud enda paremust või üleolekut, siis sellest tuleb see moraalne dimensioon," selgitas Sutrop.

"Ma olen täheldanud, et blondiinid naeravad enda üle ka ikka," märkis stand-up- komöödiaga tegelev Kaarel Nõmmik. "Ei tohiks minna kaitsma mingisuguseid gruppe, kes ise tegelikult nende naljade üle naeravad. Mingisugused inimesed, kes sellesse gruppi ei kuulu, hakkavad nagu rindele minema ja rahmeldama."

Nõmmik märkis, et on täheldanud, et see, kui mingite gruppide või nähtuste üle ei tohi nalja teha, näitab hoopis nende nõrkust ja ebakindlust. 

"Samas on see ka väga kultuuriline fenomen," täheldas Sutrop. "Kui vaadata teaduskirjandust, siis öeldakse, et eri rahvad naeravad erinevate asjade üle ja võib-olla ka erinevad inimtüübid ja inimesed tajuvad seda erinevalt."

Sutropi sõnul on küsimus teistele liiga tegemises. "Ma ei taha kellelegi halba, me ei taha, et ta ennast tegelikult õnnetuna, alandatuna või stigmatiseerituna tunneb," sõnas ta. 

Siiski märkis ta, et samal ajal tuleb mängu faktor, et kui humorist hakkab kõike väga sügavalt analüüsima, ei saagi ta väga nalja teha. "Alati on keegi, kes tunneb, et see on tema vastu," täheldas ta. 

Möödunud nädalal avalikustatud koalitsioonilepingusse on lisatud ka punkt, mis soovib täpsemalt defineerida seda, mis on vaenukõne. Sutropi sõnul on eelkõige oluline leida tasakaal sõbraliku nalja ja pahatahtlikkuse vahel.

"Põhiseaduses on ka mõttevabadus kaitstud ja kellegi seisukohti ei saa vägivaldselt muuta, aga samas on ka öeldud, et sedasama mõttevabadust tohib piirata, kui see hakkab teisi inimesi kahjustama. Siin on selle tasakaalu koht," lausus ta. 

"Mina kardan, et tuleb üks suur hoone, kus mitusada inimest analüüsivad mingeid asju. Igale pool ilmub mingeid riigihooneid, kus toimetab mingi posu inimesi, kes võiks lehti riisuda või vanainimesi põetada kuskil," avaldas Nõmmik, mis tundeid temas vaenukõne defineerimine tekitab. "See tulistab jalga nendele inimestele, kes ise seda hullult push'ivad."

Nõmmiku sõnul on samuti ebamäärane, kustmaalt läheb nalja ja vaenu piir. "Kas see, kui ma teen nalja, et Helir-Valdor Seeder on see ja teine, ning kirjutan selle Facebooki, kas see on vaenu õhutamine?" küsis ta. "Ja siis on neli inimest, kes teevad koosoleku, söövad küpsist, joovad viis kannu kohvi ja siis otsustavad, et okei, saab mingi tingimise praegu." 

"Siin on kindlasti see tegude dimensioon sees. See on ikka päris suur vahe, kas sa naerad ühe poliitiku üle või sa tahad tegelikult öelda, et see poliitik tuleks võlla tõmmata või nad tuleks ahju ajada ja tegelikult ka mõtled seda," märkis Sutrop ning nentis, et nalja ja vaenukõne eristamine on eelkõige tajumuslik.

"Ma olen nõus sellega, et kui seda liiga tõsiselt võtta ja tekitada selle ümber tohutu bürokraatia ja mõttekontrolli politsei, on see väga ohtlik," tõdes ta.