Kõivupuu selgitas, et see, kuidas eestlased erinevaid pühi tähistavad, sõltub mitmest aspektist. Üheks oluliseks teguriks on näiteks see, kus keegi elab.

"Inimesed, kes elavad linnas, neil on pühade tähistamiseks kaubanduse surve kindlasti oluliselt suurem kui nendel, kes elavad maal ja kus on pühade tähistamiseks teised viisid ja võimalused," sõnas ta ning lisas, et samuti mängib rolli inimese ilmavaade.

"Need, kes on folkloori liikumisega rohkem seotud, kelle jaoks meie pärimuslikud tavad on tähtsad ja olulised, nende jaoks on pühadel kindlasti teistsugune sisu kui nendel inimestel, kes leiavad, et on lihtsalt tore oma elamist natukene teistmoodi kaunistada," märkis ta.

Folklorist nentis, et paljude nii-öelda talupojakultuurist pärit tähtpäevade ja nende kommete kaasaega mugavdamine nõuab tänapäeva inimeselt ekstra pingutust.

Eesti rahvakalendri tähtpäevi ja rahvakalendrit hakati talletama 19. sajandi lõpus. "See oli see aeg, kus ühiskonnas toimusid väga suured muutused, umbes nagu praegu meil, kus me räägime tehisintellektist," sõnas Kõivupuu.

Kokku kogutud kalendripärimust hakati omakorda uurima Eesti Vabariigi algusaastatel, mil ehitati üles rahvusteaduseid. "Selles ideoloogilises tuules püüti välja pühkida kõik see, mis on seotud baltisaksa kultuuriga," märkis Kõivupuu ning lisas, et Nõukogude ajal ei tohtinud aga rääkida rahvakalendris leiduvast kiriklikust ainesest.

"Sealt ongi jäänud selline mulje või kuvand, et meie rahvakalendri tähtpäevad on olnud midagi, mis on väga kiriklikust kultuurist lahus, aga päris sellega ju nõustuda ei saa," lausus folklorist.

"Ja kuna kiriklikest asjadest väga ei räägitud, siis nopiti sealt välja natukene veidrad ja naljakad kombed, mille vastu ajakirjanikud aeg-ajalt huvi tunnevad," märkis ta. "Tegelikult on ikkagi nii, et see pusle on mõnes mõttes kokku panemata."

Igal sügisel tõuseb taas päevakorda küsimus, kas välimaalt pärit halloween tapab kadri- ja mardipäeva traditsiooni. Kõivupuu, kes kuulub ka Eesti Folkloorinõukokku, sõnas, et tänaseks on nõukogu võtnud sihi kadri- ja mardisandi jooksmine UNESCO vaimse kultuuripärandi nimistusse saada.

"Folkloorinõukogu on viimased aastad teinud väga tõhusat tööd selleks, et see traditsioon elus püsiks ja anda sellele natukene rohkem tuge, sest mardi- ja kadripäeva kaubandus väga ei toeta," selgitas ta.

Siiski nentis ta, et mardi- ja kardipäeva traditsioon on magalarajoonides praktiliselt olematu. "See on taaskord võimalik sellistes väikemates kogukondades, kus inimesed tunnevad üksteist ja kelle jaoks see pärimuslik lõbutsemine ja pärimuslikud pühad on tähtsad, sest linnas ja magalarajoonides tõepoolest tundub, et ega neid marte ja kadrisid väga näha ei olegi."

Kultuuriajakirjanik Peeter Kormašov pakkus, et samuti tasuks mõelda sellele, kuidas kadri- ja mardipäeva kaasaegsemaks ja lahedamaks teha.

Küll aga soovitas Kõivupuu inimestel siiski pärimusse süveneda, sest nii on võimalik aru saada, mis erinevate tähtpäevade mõte olnud on.

"Pühad elavad siis, kui nad meid kõnetavad, kui nad kannavad mingit sõnumit, mis on tänasele inimesele äärmiselt oluline. Kui nad seda sõnumit enam ei kanna, kui nad meid kaasa ei vea, siis loomulikult jätame need lihtsalt maha ja tõdeme, et oli tore küll, aga nii on," selgitas ta.

Kormašov leidis, et pühade püsimajäämisel on oluline roll ka koolidel ja lasteaedadel. Samuti aitavad traditsioone edasi kanda erinevad meediumid, näiteks filmid. "Kui seda siit-sealt tuleb, siis see püsibki," märkis Kormašov.

Kui meie kooliprogrammides sellisele oma kultuurile praktiliselt ruumi ei jää, siis on kindlasti lapsi ja noori, kes mardi- ja kadrisantidest suurt midagi ei tea," lisas Kõivupuu.

"Võib-olla me peame julgemalt oma kultuuri tutvustama ja mitte tegema seda niisuguses näpuga näitavas dotseerivas vormis vaid lihtsalt lihtsalt, et see ongi lahe, me oleme selle ahela üks osa. /--/ Kas meie põlvkond peab olema esimese, kes selle ahela katkestab? Ei pea ju," lausus ta.

Kormašov tõi välja, et tihti on eestlasel komme talupojakultuuri viletsas ja koomilises valguses näidata. "Seda saab ka teistpidi näidata ja selle üle uhke olla," leidis ta.

"Jah, sest tegelikult me tuleme sealt ja väga palju, mis meil on, on pärit sellest samast talupojakultuurist. Ikkagi need viisud, pastlad ja rehemaja," nõustus Kõivupuu.