August Strindbergi naturalistlik kurbmäng "Preili Julie", mis nägi ilmavalgust 1888. aastal, on saanud Karlova teatri uuslavastuse kontekstis värske alapealkirja " Viidase seksistlik eelmäng".

Küsite ilmselt, kas lavastaja Kaili Viidas on Strindbergi kuulsamaist näidendist midagi ainulaadset loonud? Jah, tegelikult küll. Uuslavastuse kavalehel selgitatakse "Preili Julie" telgitaguseid lähemalt. Kui August Strindbergi loos oli peategelaseks 25-aastane tulehark, siis Viidase lavastuses on Julie palju elukogenum, musta huumorit armastav naisterahvas, kellest hoovab toorest seksuaalsust, mis väljendub nii naise seesmises kui ka välises põlemises. Naisest hoovab ka spliini, millele on kaasa aidanud tema keeruline lapsepõlv. 

Seksistlik on Karlova teatrisaalis nähtu selles mõttes, et lavastaja ei ole rõhutanud erinevate klasside vahelist vaenu, mis Strindbergi näidendis selgelt välja tuleb, vaid mehe ja naise omavahelisi suhteid. Kaili Viidas annab lavastuse kontseptsioonist märku juba avastseenis, kus mõisateener Jean (Agur Seim) ja köögitüdruk Kristin (Maarja Johanna Mägi)  põrandat küürivad. Mõlemad tegelased teevad seda tegevust sama pühendunult ja on justkui viidud samale tasemele, üks pole antud olukorras teisest etem. Eelpool mainitud stseen ja ülejäänud lavastus viitavad sellele, et inimestevahelised seisused on lavastuses teisejärgulised, olulisem teema on hoopis indiviidi soov olla armastatud ja kuhugi kuuluda. 

Nii Jeanil, Kristinil kui preili Julie`l on omad soovid ning uskumused. Jean tahab olla rohkemat kui lihtsalt teener, tema unistus on jõuda elus kõrgele ja kaugele. Kristin usub kindlameelselt jumalasse, ükskõik, mis ta ka korda ei saadaks. Preili Julie hoopis vihkab mehi. Ainult iha pärast andub Julie sel salapärasel jaaniööl Jeanile. 

Karlova teatris istub publik näitlejatele väga lähedal, mis paneb vaatajaid ärksalt tegevustikku jälgima. August Strindbergi eessõnas "Preili Julie`le", millesse soovitan huvilistel pikemalt süüvida, on Strindberg rõhutanud, et tema "näidendi katsetus" sobib suurepäraselt just väikesesse saali. Kirjanikul oli õigus, sest antud uuslavastuse loojatel on õnnestunud tänu saali intiimsusele luua põnev õhkkond.

Ivar Piterskihhi ja Oliver Hardingu salapärane, akendest kumav valguskujundus rõhutab jaaniöö müstilisust, millele August Strindbergi näidendis vaid vilksamisi viidatakse. Vootele Ruusmaa muusikalises kujunduses kõlavad nii sentimentaalsed kui ka intensiivsed helid. Kui Julie Jeaniga kulisside taha tantsima läheb, kostab kaugelt rõõmus peomuusika. Selline lahendus annab vaatajale märku, et rõõmsameelsust tunnevad antud loo tegelased igapäevastest toimetustest eemal.

Suundumegi korraks Eestist eemale. London National Theatre`is esietendus pea viis aastat tagasi "Preili Julie", kus peaosas võrgutas võrratu Vanessa Kirby. Selle lavastuse tarbeks loodi täiesti uus tekst, nii et Strindbergist jäi seal üpris vähe järele. Näiteks ei toimunud loo tegevustik mõisas, vaid tänapäevases Londonis. Lugedes National Theatre`is esietendunud lavastuse kriitikat, tekib mulje, et selle "Preili Julie" interpretatsiooni puhul valiti loo esitamiseks liialt suur saal, mille tõttu olid näitlejad laval hajutatult ning Julie traagika ei tulnud piisavalt välja. Samuti võib Micheal Billingtoni arvustusest välja lugeda etteheidet, et Strindbergist eemalduti ilma mõjuva põhjuseta.

Mulle tundub, et kohati saab Strindbergist eemaldumist ette heita ka Kaili Viidase lavastusele. Nimelt kestab Viidase seksistlik eelmäng üle kahe tunni, aga August Strindberg kirjutas "Preili Julie" ühevaatuseliseks. Minul ei olnud lavastust igav vaadata, vastupidi, aga kui keegi peaks sellise märkuse tegema, siis saaksin sellega mõnes mõttes nõustuda.

Nimelt on Karlova teatri "Preili Julie" esimene vaatus atmosfääriloome ja näitlejatööde tõttu soliidne, ent vaatus mõjub siiski natuke lohisevalt, justkui pika eelmänguna. Uuslavastuse esimesest poolest jääb puudu õhus peituvast pinget ja ärevust, mis annaksid vihje, millise pöörde teine pool võtab. 

Teine vaatus, mil mehe ja naise vaheline mäng täie lauluga lahti läheb, on aga suurepärane: see on intensiivne, pöörete rohke ja tundeküllane. Iir Hermeliini kunstnikutöö on detailitäpne, ajastutruu ning sümbolistlik, eriti särab lavakujundus ühes konkreetses stseenis, millel siinkohal pikemalt ei peatuks. 

Marika Barabanštšikova avab oma metsikut Preili Julie`d kiht-kihi haaval. Alguses on Julie vaoshoitud, aga kui naine Jeaniga üksi jääb, saab temast mesimagus võrgutaja. Hiljem, pärast mehega veedetud ööd, ilmneb, et preili on inimvare, kes on vaimselt kokku kukkumas ning hüsteeria ja hullumise äärel. Barabanštšikova mõjub igal sammul usutavalt, väga võimas on tema teise vaatuse monoloog, kus Julie kõneleb soovist näha Jeani surnuna. 

Agur Seim loob mitmepalgelise rolli. Strindbergi näidendit lugedes ei saanud täpselt pihta, mis Jeani elu väljavaated on. Seim teeb need aga puust ja punaseks. Agur Seimi esitatud Jean on mesimagusa jutuga tüüp, kes proovib karjääriredelil mistahes moodusega üles ronida. Seimi kohalolu on 110 protsenti, ent stseenis, kus Jean räägib õunaraksus käimisest, kasutab Agur Seim dramaatilist kehakeelt, mis mõjus illustreerivalt ning varjutas natuke situatsiooni ennast. Oleksin soovinud ise ette kujutada Jeani seiklust krahvi õunapuuaias, ent inimesel ja inimesel on vahe. Mõnele vaatajale võib antud illustratiivne stseen sobida, kuid sümbolistlikus näidendis nagu "Preili Julie" võinuks jääda rohkem tõlgendamisruumi. 

Maarja Johanna Mägi kehastab usklikku Kristini, kes näeb usule vaatamata Julie`t kui allakäinud naist, kes ei vääri mõistmist. Kristin on preili peale selgelt armukade ja võib seetõttu halastamatult käituda. Mägi osatäitmist oli huvitav jälgida, sest ta kasutab rolli loomisel erinevaid intonatsioone. 21. märtsi etendusel oli näitlejanna mäng aga üpris rabe. Kohati tekkis hetki, kus Maarja Johanna Mägi sõitis teistele tekstiga sisse, kontrolletendusel oli Mägi keskendunum ning jõulisem, aga eks päeval ja päeval ole ka vahe.

Karlova teatri uuslavastus "Preili Julie" pakub intrigeerivat vaatemängu, kus on tabatud 19. sajandi atmosfääri ning päris head näitlejatööd. Siiski on inimesel ja inimesel vahe, nagu ütleb "Preili Julie`s" köögitüdruk Kristin. Jätan siinkohal tõlgendamisruumi, mida sellega täpsemalt silmas pean…