Arvustus. Preili Julie pöörane jaaniöö

Uus lavastus
"Preili Julie"
Autor: August Strindberg
Tõlkija: Ülev Aaloe
Lavastaja: Kaili Viidas
Kunstnik: Iir Hermeliin
Helilooja: Vootele Ruusmaa
Valguskujundajad: Ivar Piterskihh, Oskar Harding
Mängivad Marika Barabanštšikova, Maarja Johanna Mägi, Agur Seim Esietendus 28. veebruaril Karlova Teatris
"Õhatakse pretensioonikalt elurõõmu järele, ja teatridirektorid tellivad farsse, just nagu seisaks elurõõm selles, et tehakse end totraks ja kujutatakse inimesi, otsekui kannataksid nad kõik tantstõve või idiotismi all." Nõnda seisab kirjas August Strindberg "Preili Julie" (1888) põnevas eessõnas, mida lavastaja Kaili Viidas kavalehel soovitab lugeda. "Preili Julie" on Karlova Teatri mängukavas väärt valik.
"Marika Barabanštšikova oli huvitav, veidi eksalteeritud ja plikalik preili Julie, kauni hoiakuga, nina püsti, kerge koomikavõõritusega, vahepeal nagu purju jäädes – üldse ebakaine eluvaate ja lennukate fraasidega, mille tähendust preili ise ei tunneta." Nii kirjutasin lavakate 17. lennu üliõpilase Peeter Raudsepa debüütlavastusest "Preili Julie", mis jõudis publikuni teisel kursusel, 1993. aastal.
Kolmkümmend aastat hiljem mängib Barabanštšikova jälle preili Julie'd – nüüd juubelirollina. Kultuuriuudiste teleklipis ütleb lavastaja Viidas: "Naist on väga tihti käsitletud kui ohvrit, aga kui naine on 50-aastane, siis ta ei ole enam ohver… Ja ta leiab hoopis teised mõjutusvahendid mehega mängimiseks kui 25-aastane. Ja see on huvitav!"
Huvitav on näitleja ja rolli taaskohtumine kahtlemata. Elatud elu slepi kiuste või pigem selle tõttu naiivseks jäänud preilist saab jaaniöö kirepöörises ikkagi ohver. Ometi ei ole vanus Barabanštšikova sarmikas lavaelus üleüldse oluline. Teener Jean küll poetab õelavõitu repliigi "Teie eas?!", kui preili viitab armuvahekorra tagajärgedele, aga seegi lisandus tundub tarbetu.
Kavalehel on kaks žanrimääratlust: Strindbergi naturalistlik kurbmäng, Viidase seksistlik eelmäng. Jultunult ambitsioonikas? Kui lavastus nähtud, jäävad märksõnad "seksistlik" ja "eelmäng" sisuliselt kummitama.

Karlova teatri väike saal muutub lavaks, publik istub neljas küljes, ka lavapoodiumil. Viibime krahvi köögis, keskpunktiks ilmatu suur köögilaud, seina ääres ahi ja raiumispakk, sahvririiulid, privaatruum pesukausi ja peegliga, poodiumi all teenrite peidik. Akendest hoovab-lõõmab jaaniöö valgust, laes ripub suur sirelivanik. Iir Hermeliini konkreetne stsenograafia muundub etenduse vältel aina kujundlikumaks. Tähenduslikud on misanstseenid laua all ja peal, alates Kristini põrandaküürimisest lõpetades preili uinumisega laual.
Viidase lavastus on julgelt ja efektselt Strindbergi-truu. Kinnitagu seda tsitaat autori eessõnast: "Ma ei ole talitanud ühekülgselt füsioloogiliselt ega monomaanselt psühholoogiliselt…" Füsioloogilised ja psühholoogilised motiivid põimuvad ja ristuvad tegelaste käitumises vaimuka armutusega.
Barabanštšikova preili Julie on loodud ilmeka distantsiga, huumori ja iroonia piiril veetlevalt veiklevana. Lõpplahendusest kumab traagikat, tütart nuhtlevad vanemate patud. Julie monoloogi, kuis mõisas järgiti tema ema võrdõiguslikkuse ideaale, "pandi mehed naistetööd ja naised meestetööd tegema", võiks väänutada nii- või naapidi, meelekindel Viidas ei solgi klassikat sõgeda sooneutraalsusega.
Mis puutub psühholoogilistesse motiividesse, siis ei ole ma varem näinud nii mitmekihilist Jeani kui Agur Seimi rollilahenduses. See ei tähenda idealiseerimist, aga Jean pole üheselt ülbe ega põhjani küüniline. Filmilikuna käivitub kujutluspilt, kui Jean kirjeldab oma poisipõlve tragikoomilist avastusretke härrasrahva "lusthoonesse". Rabava rituaalina mõjub portselanist siisikese hukkamine. Aga hiljem ei suuda(ks) Jean anda preilile habemenuga. Luuakse hoopis
karm-sarkastiline sild proloogist epiloogini: kokk Kristin valmistas haisva leotise koerarakatsile ja selle karika joob tilgatumaks preili Julie. Maarja Johanna Mägi mängib Kristinit täpse suhtega. Lööva lõppakordina asub ta kirikuteele ja võtab kaasa raha: nii ajapikku näpatud mündid kui preili äsja varastatud paberraha peidab Kristin lauluraamatu vahele. Siit aimub Jeani ja Kristini praktiline tulevik – pöörane jaaniöö oligi viimne eelmäng. Ometi jääb Jean laulma preilile melanhoolset hällilaulu. See on kummaliselt liigutav.
Nõnda õõtsub kiigelaual ka Strindbergi eessõna sarkastiline arutlus, kas kunagi tuleb aeg, mil elupoolt pakutud julma, südametut näitemängu vaadates "oleme sööti jätnud nood madalamad, ebausaldatavad mõttemehhanismid, mida nimetatakse tunneteks…". Kaili Viidase "Preili Julie" ei jäta sööti tundeid ega mõistust.
Toimetaja: Kaspar Viilup