"Viimane vahipost" esilinastus Eestis mõni nädal tagasi. Kas plaanisid esialgu ka Eesti esilinastusele tulla?

Plaanisin tulla küll, aga kahjuks mul tulid mõned isiklikud asjad vahele ja ma ikkagi ei jõudnud. Aga ma kuulsin, et läks hästi!

Olen üldse väga tänulik kõigile, kes selle projektiga seotud olid, sest see on väga eriline film.

Eestis on "Viimasest vahipostist" viimasel ajal väga palju räägitud, sest Tanel Toom on üks olulisemaid noorema põlvkonna režissööre ning ei juhtu ka tihti, et Eesti filmis astuksid üles tuntud rahvusvahelised näitlejad. Kas sinu jaoks oli see pigem suur või väike projekt?

Minu jaoks on iga film suur projekt. Kui inimestele läheb korda, mida nad teevad, siis võtteplatsi suurus ei mängi isegi rolli, kuigi tuleb öelda, et "Viimase vahiposti" võtteplatsid olid üsna võimsad.

"Viimane vahipost" on suur film ning see tundus eriti suur tänu kirele, millega kõik tegijad sellesse projekti suhtusid. Toome näiteks kasvõi Tanel Toomi detailitäpsuse, mis on uskumatu, kohati lausa hirmutav, korraga nii parimas kui halvimas tähenduses. Ma pole kunagi sellise režissööriga koos töötanud.

Selle filmi esinemisproov oli ka üllatav. Ma olin just lõpetanud töö sarjaga "Emily in Paris", kus olid 13-tunnised tööpäevad. Mõtlesin, et okei, räägime Taneliga veidi, ilmselt saab veerand või poole tunniga, maksimaalselt 40 minutiga tehtud, aga ei, lõpuks kestis esinemisproov neli tundi!

Nad andsid mulle kokku neli stseeni ning kui olin tund aega esimese stseeniga tegelenud, siis ma juba endamisi mõtlesin, et ilmselt ta on juba piisavalt näinud. Aga Tanel ütles, et nüüd teeme järgmise! Ma ei ole kunagi midagi sellist kogenud ja omal moel toob Tanel oma lähenemisega näitlejates täiesti ootamatuid külgi välja.

Aga mida sa filmist arvad? Kas lõplik versioon erines väga palju sellest, mida sa oma peas ette kujutasid?

Kui ma sellele projektile tagasi mõtlen, siis pärast võtete lõppu ei olnud mul tegelikult mitte mingit ettekujutust, milline see film välja nägema hakkab. Me proovisime nii palju erinevaid variante, kuidas dialoogi ette kanda ning mängisime väikeste detailidega, mille Tanel välja pakkus.

Ma isegi ütleksin, et kogu see üsna raske protsess oli kui kehaväline kogemus, sest Tanel Toom lõi omamoodi segaduse, mille sarnast ma pole kunagi varem kogenud.

Aga kui ma nägin valmis filmi, siis ma olen kõigi üle uhke, kes sellesse projekti kaasatud olid, sest film räägib iseenda eest!

Tegin Tanel Toomiga intervjuu, kus ta kinnitas, et tingimused, milles film valmis, olid kohati pehmelt öeldes kohutavad.

Tead, seal oli väga külm! Eriti arvestades, et mulle meeldib väga päike... Aga ma arvan, et just see muutiski selle protsessi ehedamaks, sest kõik, mida me filmisime, tundus tänu sellele palju tõelisem. Tanel Toom tekitas justkui tunde, et me elasimegi selles maailmas, mida filmis näha saab.

Kuigi seda on kummaline öelda, siis näitlejana oli suureks abiks, et me saime töötada külmas ja vihmas, ning kui vihma ei sadanud, siis pandi tööle vihmamasinad. Oli puhas rõõm töötada võtteplatsil, mis on nii põhjalikult läbi mõeldud, kõik oli omal kohal.

Kuidas kulges sinu koostöö kaasnäitlejate Martin McCanni, Thomas Kretschmanni ja Kate Bosworthiga? "Viimane vahipost" on huvitav film juba seetõttu, et siin pole üht selget peategelast, vaid te kannate neljakesi seda peategelase koormat.

Oi, see oli kohutav, nad on kohutavad inimesed (naerdes)! Okei, nali-nali.

Kui sellistes keerulistes tingimustes filmi teha, siis tuleb üksteist toetada. Meie omavaheline keemia ning naljad, mida viskasime isegi kõige tõsisematel hetkedel, aitasid meeles pidada, et see film on ennekõike meelelahutus, et ka meie ise peame seda protsessi nautima. Nad muutsid selle protsessi nii lihtsaks, lõbusaks ja nauditavaks.

Vabandust, ma annan seda intervjuud praegu taksost, vihma kallab ja mul on tunne, nagu ma oleksin tagasi Eestis...

Kui kaua te Eestis olite? Kas oli ka aega ringi vaadata, vaatamisväärsustega tutvuda, Tallinnast välja sõita?

Me olime Tallinnas vist kaks kuud ja see on tõesti imeilus linn, ajalugu, inimesed, toit... See ongi minu töö – noh, seda vist ei saagi tööks nimetada, aga ütleme praegu nii – puhul imeline, et ma saan näha erinevaid linnu ja kogeda eri kultuure.

Kui ma päris ausalt ütlen – ma ei mõtle sellega midagi halba! –, siis Tallinn ei olnud üks neid kohti, mida ma tahaksin kindlasti näha, rääkimata sellest, et seal kaks kuud olla. Aga ma olen väga tänulik selle eest, et see film mind sinna tõi, sest Tallinnal on minu südames nüüd oma koht.

Mida sa arvasid Eesti filmimeeskonnast? Taneli kohta sul juba jagus häid sõnu, aga kuidas kulges koostöö siinsete filmitegijatega?

Nende töökultuur on uskumatu: lihtsalt lõbu, puhas lõbu. Sul on pikad võttepäevad, sest Tanelile meeldib üha uuesti ja uuesti filmida, teeme 45-minutilise võtte ilma pausita, aga terve meeskond elab sellele vaatamata kogu hingest kaasa.

Tead, vahel on keeruline, sest mõne filmi puhul hoiab suur osa meeskonnast omaette. Operaatorid on koos operaatoritega, valgustajad on koos valgustajatega, aga "Viimase vahiposti" puhul oli kõik segunenud. Eriti hästi sai aru lõuna ajal, kui kõik istusid koos ja viskasid nalja, seda ei näe just tihti.

Suuresti on selle taga Tanel Toom, sest pole lihtne inimesi oma mugavustsoonist välja tuua ja neid avada. Sedavõrd keerulise projekti puhul oli suureks abiks, et sa said tegelikult hästi läbi kogu filmimeeskonnaga.

Eestis on "Viimasel vahipostil" suur kinolevi, aga mujal maailmas levib film pigem voogedastusplatvormidel. Kumb meedium sellele filmile paremini sobib?

Ma olen suur kinofänn, aga kui vaadata UK kinoturgu, siis figureerivad seal põhiliselt Marveli koomiksifilmid. Ei saa öelda, et kinod oleksid välja suremas – ma loodan, et see ei juhtu mitte kunagi –, aga samas on kõigil inimestel kodus suured telekad, kust võiks igati "Viimast vahiposti" vaadata. Oleks muidugi kurb, kui inimesed vaatavad seda sülearvutist, iPadist või isegi telefonist, sest see film väärib ikkagi suuremat ekraani.

Teisalt on ka see, et Tanel Toom ei ole maailmas just eriti tuntud nimi, seega voogedastusplatvormid võimaldavad tal tuntumaks saada ning tõenäoliselt jõuab "Viimane vahipost" ka suurema hulga vaatajate ette.

Ta peab mind enda järgmisesse filmi kutsuma!

Mis sul endal hetkel veel käsil on? Sinu viimane suurem projekt oli Netflixi sari "Emily in Paris", mis ilmselt mõjutas su karjääri päris tugevalt?

Tead, ma olen näitlejana töötanud pea 20 aastat ning selles töös on alati tõuse ja langusi. Enamasti olen töötanud UK-s, mõned õnnestumised on olnud ka Ameerikas, aga siis tuleb selline sari nagu "Emily in Paris" ja su karjäär saab uue hoo sisse.

Aga lõpuks on kõige olulisem see, et kuigi kõigil on tõuse ja mõõnu, siis sa tahad ikkagi, et inimesed näeksid neid filme ja sarju, milles sa üles astud. Sama kehtib ka "Viimase vahiposti" puhul: mida rohkem inimesi seda näeb, seda parem.

Kus me sind lähiajal näha saame? Kas tohid millestki rääkida?

Lendan nüüd kohe Rooma kuueks nädalaks filmivõtetele, aga eks paistab, mis saab. Päris kõigest ei tahaks veel rääkida ka.

Aga loodetavasti saame millalgi uuesti intervjuu teha, kui midagi uut välja tuleb...

Äkki räägime uuesti siis, kui tuleb välja Tanel Toomi järgmine film, kus sa oled peaosas?

No täpselt, seda räägin minagi! Aitäh sulle!