"Blaze - lõõmav tüdruk" ("Blaze")
Režissöör: Del Kathryn Barton

Mäletame kõik seda Spike Jonze 2009. aastal valminud filmi "Seal, kus elavad metsakollid" ("Where the Wild Things Are"), mis võttis legendaarse pildiraamatu ja keeras sellest kokku unenäolise – ja kohati isegi paranoilise – sissevaate ühe noore poisi mõttemaailma. Austraalia lavastaja Del Kathryn Bartoni "Blaze" võrsub samalt pinnaselt: siingi on fookuses tüdruk, kes peitub reaalse elu probleemide eest oma roosakirjusse fantaasiamaailma. Teemad, millest Barton räägib, aga palju keerulisemad: kuidas peaks üks laps saama hakkama sellega, kui ta näeb pealt julma vägistamist?

"Blaze" ei ole kerge vaatamine, kuid siin ei ole lustlikku rümbarebu ja kepsakat action'it, pigem on see kibe üleskasvamise lugu, mis ei ürita noorust ratsionaliseerida, vaid laseb selle pulbitseda ning kohati vaatajat isegi segadusse ja närvi ajada. Võib ka vabalt koos pere noorematega vaadata, aga peab olema valmis pärast vaatamist üht-teist lahti seletama.

"Lapsed tulnukate vastu" ("Kids vs Aliens")
Režissöör: Jason Eisener

Siingi on lapsed, siingi on hullu fantaasiat, aga Jason Eisener lasi tõsiseltvõetavuse juba esimestel minutitel vetsupotist alla. Selle asemel võttis ta hoopis ilmselt oma noorpõlve lemmikud – kujutage nüüd ette, et segate omavahel "Kõurikud", "Kuuma piruka" ja Peter Jacksoni "Bad Taste'i" –, aga ei hakanud neile siidkinnastega altarit ehitama, vaid plätserdas-plötserdas kokku sellise lollaka õhinaga nagu laps mängiks plastiliiniga. Stsenaarium koosnes ilmselt ühest leheküljest ja vaevalt sellelegi liiga suurt tähelepanu pöörati, pigem vajutatakse gaas kohe põhja ja hakatakse mõõgaga tapja-tulnukaid surnuks raiuma. Sest miks mitte?

Need, kes otsivad ilusaid, esteetilisi ja korralikult pakendatud filme, võiksid küll kauge kaarega mööda minna. "Lapsed tulnukate vastu" on rohmakas ja meelega ebaloogiline – miks näiteks näeb filmimaailm välja nagu 80ndad, kuigi markeerib ikkagi tänapäeva –, kuid selliste küsimuste peale mõtlemine on iseenda naeruvääristamine. See on fun kuubis ja ruudus ja kümnendas astmes, film, mis on HÕFF-i jaoks loodud.

"Medusa Deluxe"
Režissöör: Thomas Hardiman

Ühe kaadri film on meetodina end kiirelt ammendanud ja ega selles vallas midagi liiga põnevat enam ette ei võeta. Paljuski kannatab see samade probleemide käes nagu virtuaalreaalsus: sa võid pakkuda väga ägedat visuaalset vaatemängu ja meeldejäävat kogemust, aga lugu on sinna taha küllalt keeruline ehitada, jääb mulje, et neid kaht märki ei saagi korraga tabada. Thomas Hardimani "Medusa Deluxe" – mille leviõigused kuuluvad paljudel turgudel platvormile Mubi, mis juba ütleb midagi! – on seevastu nagu üks köitev menukrimka, veenvalt välja mängitud whodunnit-müsteerium, millele tuleb nn ühe kaadri võte vägagi kasuks.

Hardiman ei lase oma tegelastel kordagi peatuda, või kui nad isegi seisavad paigal, siis tulistavad mahlakamat ja uperpallitavat teksti, mis sunnib vaatajal pidevalt peas kaardid ümber mängima. Pidevalt peab olema valmis kõrva ja silma kikitama, väsinud peaga on targem midagi kergemata vaatamiseks valida. Neile aga, kellel meeldivad tumedad briti krimipõnevikud, peaksid kindlasti tee saali ette võtma, vaatamata sellele, et lugu ühest kaunimate soengute konkursist võib esmapilgul pelutada. Ei ole seal midagi pehmet! Aus briti prole-doom, just see, mida nad kõige paremini oskavad.

"Mõtlik" ("Rupintojelis")
Režissöör: Jonas Trukanas

Viimastest aastatest on ka Eestis paar näidet tõhusatest ja tähelepanuväärsetest õudusfilmidest – mainimist väärib nii Urmas Eero Liivi rämpskokteil "Kiirtee põrgusse" kui ka Oskar Lehemaa pöörane "Karv" –, aga leedukad panid žanrikino vaates nüüd küll pikalt ette ära. Režissöör Jonas Trukanase "Mõtlik" on vanakooli slasher, mille sarnaseid tänapäeval enam naljalt ei tehta. Muidugi, see on täiesti mõttetu, tühine ja moraalselt vildakas film, aga kas mõni slasher on kunagi midagi muud olnud? Lihtsalt üks paha mees tapab võimalikult loomingulisel moel pidutsevaid noori. Muidugi arenevad keset taplust ka väiksemad suhtetülid, mis tundub samuti täiesti nõder, aga ühes heas (ehk seega halvas?) slasher'is on kõik lubatud.

Ega Eestis kedagi väga ei huvita, mis Läti ja Leedu filmis toimub, saalid on enamasti tühjad, kui mõni linateos juhuslikult siia satub, ja ega kinolevisse keegi neid naljalt ei too. "Mõtlik" võiks samas vabalt nende tühiste Hollywoodi rapperite ja kõhedike kõrval figureerida, Trukanase slasher ei jää ühestki küljest neile alla.

"Tubli kutsa" ("Good Boy")
Režissöör: Viljar Boe

Norrakad ei ole normaalsed! Ega Skandinaavias on tervikuna normaalsuse defitsiit (see on positiivne tendents, et te ikka mõistaksite!), aga viimasel ajal on neil seal Norras ikka täiesti katus ära sõitnud. Möödunud aasta üks tugevamaid Euroopa filme "Iseendast kõrini" tõestas ilmekalt, kuidas nad suudavad võtta kaasaegse ühiskonna tähelepanu- ja identiteediküsimused, aga rääkida sellest happe-nõder-psühhotrilleri kaudu. Ja ega nad ei jää seal pidama: "Tubli kutsa" on taas kaasaegse ühiskonna kõrverpeegel, mis võtab Michael Haneke pärandi, aga valab selle üle kibemagusa tragikomöödiaga. Kas Haneke teeks filmi multimiljonärist, kes peab koduloomana koerakostüümi riietatud inimest? Kardan, et isegi tema jaoks oleks see liiga suur tükk, aga vot norrakad on nii haiged peast, et nad teevad ära.

Siin loos ei ole suuri üllatusi ega arenguid – kui välja arvata filmi viimane minut, mis pani korraks hüüdma "palun ei!" – ning mõneti sarnaneb see liialt möödunud aastal valminud Mimi Cave'i õuduskomöödiale "Fresh", aga oma ogaruses on see sõit piisavalt nauditav, et suu ammuli kaasa kulgeda. Ma ei teagi, kuidas tõsihingelised loomasõbrad filmi vaadates end tunneksid...

"Rentsli krahvid"
Režissöör: Raoul Kirsima

Millal mõtlesite viimati, et tahaks nüüd muusikali vaadata? Okei, seda võib-olla on mõni ikka mõelnud. Aga millal mõtlesite viimati, et tahaksite punkmuusikali vaadata? Seegi mõte võib kellelgi häda pärast pähe tulla. Aga kas olete üldse kunagi osanud ette kujutada, et võiks tahta näha rapper-punkmuusikali? Jajah, "Sweeney Todd" on ju ka muusikal, kus rapitakse, punki seal küll väga pole, aga no peaaegu. Noor Eesti filmitegija Raoul Kirsima aga ei teinud ühtki mööndust ja segas kokku just selle varem mainitud kange ja vänge kokteili. Lauldakse palju – ega väga muud ei tehtagi – ja kui korraks suu kinni pannakse, siis lüüakse nuga kellelegi kõhtu. Ja keda ja miks siis veristama hakatakse? Aga muidugi neid närukaelu, kes on otsustanud prügi sorteerida. Sest prügi on püha materjal, mida ei tohiks suvalised tohmanid puutuda.

Kirsima film on 20-minutiline väike tuumaplahvatus, mis lööb ümber kõik teie arusaamad sellest, mida eesti filmis saab ja tohib teha. Sest noh, kõike ja saab ja kõike tohib, kui tahtmist on. Eesti prügireformi kontekstis on see kainestav sahmakas vett näkku, mis võiks mõnes veidramas (ja paremas!) maailmas olla vabalt ka keskkonnaministeeriumi sotsiaalkampaania.

"Ükssarvikute sõda" ("Unicorn Wars")
Režissöör: Alberto Vázquez

Vahel olen mõelnud, et huvitav, kas minu õudus- ja žanrifilmi armastuse juured peituvad lapsepõlves, kui ma mingil täiesti arusaamatult põhjusel sattusin nägema hüpervägivaldset "Happy Tree Friendsi" multikasarja? Hispaania koomiksikunstnik ja režissöör Alberto Vázquez rebis nüüd need haavad uuesti lahti, mille olemasolu olin vahepeal isegi ära unustanud. Tõsi, siin ei ole enam lihtsalt arutut itchyjascratchylikku verist kassi-hiire mängu, pigem on Vazguez selle sama visuaalse esteetika taha kirjutanud patsifistlikku sõjafilmi. Pealtnäha räägib ta meile loo vaenujalal olevatest ükssarvikutest – keda näidatakse filmis deemonlike ürgolevustena – ja kaisukarudest, kes hakkavad omavahel sõdima, kuid see kõik näitab mõistagi ennekõike, kui naeruväärsed mutukad on inimesed.

Kuigi "Ükssarvikute sõda" räägib korraga lugu nii sõjast ja selle mõttetustest kui ka keerukatest peresuhetest, siis kõige huvitavamad on hoopis filmi täiesti sõgedad meeleolumuutused, kui ilma mõjuva põhjuseta pööratakse kõik pahupidi. No näiteks hetk, kui sõjaväelastest kaisukarud metsas narkotõukusid sööma hakkavad, pärast mida läheb kõik heas mõttes käest ära ja oma värvikirevas abstraktsuses kaldub film äkitselt hoopis legendaarse "Yellow Submarine" animatsiooni poole. Aga ei, lendab ka kaisukarude ajusid ja soolikaid ja verd ka, kes seda "Happy Tree Friendsi" nostalgiat otsib...