Loe katkendit Ingeborg Bachmanni novellikogust "Kolmekümnes aasta"
Loomingu Raamatukogus ilmus Ingeborg Bachmanni novellikogu "Kolmekümnes aasta", mille on saksa keelest tõlkinud Liisi Rünkla. Avaldame teosest katkendi.
"Kolmekümnes aasta" (1961) oli seni peamiselt luuletajana tuntud autori esimene proosakogu. Luuletustest selgemini ilmutab proosavorm Bachmanni vahedat ühiskonnakriitikat, aga ei kaota ka pingsat tähelepanu rütmile ja kujundile ega põikpäiselt kompromissitut hoiakut.
Katkend:
Kui küla kirik on maha jäetud, kui inimene on kukkunud auku, mida on kaevanud teisele, kui kõnekäänd saab teoks ja kõik ennustused kuu ja päikese käikude kohta on taas paika pidanud – ühesõnaga, kui arvutus ajutiselt klapib ja kõik, mis lendama peab, lendab, siis tuleb tal pead raputada ja mõelda, millisel ajal ta küll elab.
Ta ei ole hästi ette valmistunud, keegi ei ole; ta teab vaid väga väikest osa ja igaüks teab ju vaid ülimalt väikest osa sellest, mis toimub.
Juhtumisi teab ta, et on roboteid, kes ei eksi, ja teab üht trammijuhti, kes oli kord juba eksinud väljumisajaga ega olnud ristmikul teed andnud. Võib-olla eksivad tähed ja komeedid, kui liiga palju vahele tuleb, meeltesegadusest ja väsimusest ja sellest, et nende valguse vana luuleline ettekanne neid eksitab.
Ta ei tahaks olla üleval, aga talle sobib, et asi jätkub üleval, sest ülevalgi on all, ehk et see kõik jätkub ringiratast, sest kinni pidada ei saa. Keegi ei pea seda kinni. Mõtteid ei peeta kinni ja pole ühtki tööriista nende pikendamiseks. Pole ka vahet, kas lennata läbi ruumi vasakule või paremale, sest kõik juba lendab, nagu näiteks ka Maa, ja kui juba lendki lendab, siis seda parem, et see lendab ja pöörleb, et oleks teada, kui väga see pöörleb ja kunagi seisma ei jää, ka tähistaevas sinu kohal mitte ...
aga sinu sees, kus sa vaevu jalule saad ja kuigivõrd kaasa ei lenda, kus küll samuti seisma ei jää, aga on tardunud, kleepuv puder vanadest küsimustest, millel ei ole midagi tegemist lendamisega, ja stardiplatvorm, kus võid rooli keerata üksnes jõnksamisi ja vaevutuntavalt, kus tehakse kogu loo moraal, sest temas endas seda ei ole, kus otsid moraali moraali ja arvutus ei klapi
kus inimene kaevab augu ja kukub ise sisse, kus sa kleepud ja vingerdad ja kleepud ikka ja edasi ei saa
sest seal ei ole sinu jaoks valgust (ja mis aitab siis kõik see, mida sa valguse kiirusest tead?), sest sinu jaoks ei selgu midagi maailma ja sinu enda ja kogu elu ja mitte-elu ja surma kohta
sest siin on üksnes piin, sest sa ei leia žargoonist õiget sõna, ei lahenda maailma
sa lahendad üksnes võrrandi, ka maailm on võrrand
ka maailm on võrrand, see laheneb ja siis on kuld kuld ja kõnts kõnts
aga miski sinus ei võrdu nendega ja miski sinus ei võrdu maailmaga
kui sa suudaksid sellest loobuda, astuda välja oma sisseharjunud ängistusest hea ja kurja asjus ja lõpetada vanade küsimuste pudru segamise, kui sul oleks julgust edasi astuda
mitte üksnes gaasivalgusest elektrivalgusse, õhupallilt raketile (sõltuv täiustamine)
kui sa loobuksid inimesest, vanast, ja võtaksid ette uue, siis
siis, kui maailm mehe ja naise vahel enam ei jätkuks nagu seni, tõe ja vale vahel, nagu tõde seni ja vale seni
kui see kõik kuradile käiks
kui sa arvestaksid uuesti kokku, mida väärtuslikuks pead, ja oma arvestust taluksid
kui sa oleksid lendur ja lendaksid targutamata oma trajektooril, kui sa saadaksid vaid sõnumeid, teateid, mitte enam lugu kõigest koos, sinust ja teisest ja kolmandast
siis, kui sa oleksid püha ja mitte enam haavatud, solvatud, ei igatseks enam puhtust ja kättemaksu
kui sa enam ühtki muinasjuttu ei usuks ja pimedas enam ei kardaks
kui sa ei peaks enam kaaluma ega kaotama või võitma, vaid üksnes tegutseksid
teed, käeliigutuse suuremas korras, mõtled korra raames, kui sa korras oleksid, arvestuses, läheksid lendu selges korras
siis, kui sa enam ei mõtle, et peaks minema paremini, "antud tingimustel", et rikkad ei tohiks olla enam rikkad ja vaesed vaesed, et süütuid ei tohiks enam süüdistada ja süüdlaste üle tuleks kohut mõista
kui sa ei taha enam lohutada ja head teha ega vaja enam lohutust ja abi
kui kaastunne ja kahetsus on kuradile läinud ja kuratki kuradile, siis!
siis, kui maailma hakatakse katsuma sealt, kust ta end katsuda laseb, kus on tema pööratavuse saladus, kus ta on veel karske, kus teda pole veel armastatud ja teotatud, kus pühakud pole veel tema eest välja astunud ja kurjategijad jätnud maha ühtki vereplekki
kui on saavutatud uus seisukord
kui üheski vaimus ei ilmu enam järgnevust
kui viimaks tuleb viimaks
siis
siis hüppa veel kord üles ja rebi katki vana teotav kord. Siis ole teine, et maailm muutuks, et muudaks suunda, viimaks! Siis, astu temasse sina!
Toimetaja: Kaspar Viilup