Käisin tänavu veebruaris Londonis, kus külastasin muu hulgas Victoria ja Alberti muuseumi ning tegin selle siseõues varakevadised turistipildid. Paar nädalat hiljem istusin kinosaalis. Mängima hakkas Laura Poitrase Oscarile nomineeritud dokumentaalfilm "Kõik see ilu ja verevalamine" ja ühel hetkel oli kaadris seesama muuseumihoov. Ravimitöösturitest Sacklerite perekonna nime kandvas hoovis olid turistide asemel aga aktivistid, kes lebasid külmal kivil, olles ümbritsetud tühjadest ravimipurkidest. 

"Kõik see ilu…" jutustab paralleelselt kahte lugu. Ühelt poolt on see üsna tavaline kunstidokumentaal ameerika fotograaf Nan Goldinist, kus kunstnik räägib ekraanil slaididena vahelduvate fotode taustaks iseenda ja oma kaasaegsete loo. Sellele lisanduvad peatükid Goldini asutatud rühmitusest P.A.I.N., mis ühendab neid, keda on puudutanud lähedalt opioidikriis. Neil on üks eesmärk: eemaldada maailma tippmuuseumidest Sacklerite nimi ja tuua päevavalgele nende süü Ameerika opioidiepideemia põhjustamises. Teemadering on lai, jõudes suitsiidi, AIDSi-epideemia ja seksitööni, aga peatükkideks jagatud film ei mõju hüplikult ega laialivalguvalt, vaid pigem plaadina, mille mõlemad pooled on head. 

Režissööritiitlit kannab Laura Poitras, aga visuaalselt on film kahe naise koostöö, põhinedes suuresti Nan Goldini loomingu arhiivimaterjalil ja kunstniku ülesvõtetel aktivistide protestidest. Kuigi toimuvat täiendavad dokumentalistikale omaselt rääkivad pead, on just Goldini hääl ja videointervjuud tema nüüdseks lahkunud sõpradega need, mis annavad filmile emotsionaalse kaalu. Saateks ajastutruu heliriba, kus kõlavad näiteks The Velvet Underground, Divine ja The Sugarhill Gang, on lihtne lasta filmi atmosfääril end kanda.

Kaadrid 70- ja 80ndate New Yorgi kväärkunstiskeenest on täis boheemlaslikku elurõõmu ning lausa elektriliselt pungil loomingut, mida inspireeris ümbritsev kogukond. See elujaatav tagasivaade Goldini noorusajale peegeldab kahtlemata pealkirjas nimetatud ilu. Teisalt saadab fotosid ja videoid lausa abitult melanhoolne meeleolu. Pidevalt trügib kuklasse mõte, et liiga paljud selle tärkava kunstnikkonna tähed ei jõudnud oma loomingu tippu. Loomulikult ei ole Poitras esimene, kes selle kurva ebaõigluse filmikeelde pannud on. Vaadates meenusid näiteks "Mapplethorpe" (2018), dokumentaalfilmid Keith Haringust ja Jean-Michel Basquiat'st ning telesari "It's a Sin" (2021), aga Goldini enda jutustus lisab siirust, mida ei pakuks näiteks intervjuud kunstiteadlastega.

Arhiivikaadritega vahelduvad stseenid protestidest nimekates kunstimuuseumides üle maailma, mille kogudesse kuuluvad ka Goldini teosed. See andis talle unikaalse troojahobuseliku positsiooni kunstimaailma raputamiseks. Need mõjuvad külma dušina, panevad käe süles kergelt rusikasse tõmbuma. Goldini südikus sütitab, pannes ka vaataja tundma end osana protestiliikumisest ja metafoorilisest verevalamisest. Aktivismiosal on filmis kindel algus ja lõpp, jätmata liiga palju lahtiseid otsi ning jutustades selge loo, mis annab võimaluse kaasa mõelda ja kaasa elada.

Filmi lõpp toob ebaõiglusele kerge leevenduse, aga pakub ka lohutavat meeldetuletust, et solidaarne riiklik meditsiinisüsteem on tõeline väärtus korporatiivse erameditsiini kõrval, mis hoolib rohkem isikliku kukru täitmisest kui Hippokratese vandest. 

Arvustus pälvis Müürilehe noorte filmikriitikute konkursil esimese koha.