Ma pole sulle seda öelnud, aga ma olen su üle uhke. Ma pole sulle seda öelnud, aga jätsin külmkapile märkmepaberi. Kirjutasin, et sa ei unustaks vannitoas tuld ära kustutada ja teaksid, kus toit asub. Ma olen hääl automaatvastajas ja allkiri õppemaksu tasuja lahtris. 

Charlène Favieri film "Slaalom" räägib seksuaalvägivallast õpilase ja treeneri vahelises suhtes. Üldistavalt ja umbisikuliselt võiks filmi sedaviisi kirjeldada küll. Säästa tundlikke silmi, toppida kohkujate suud pehmet lund täis – nii on kergem nähtut alla neelata. Seedida, kuni lugu muutub kaugeks ja fiktsionaalseks, kinnitada endale, et tegu on see-juhtub-ainult-filmides-filmiga. Sõnastada mõtted formaalselt nagu kaasustes, kus karistus pole toimepandud teo kõrval naerugi väärt. On imeteldav, kui mittemidagiütlevaks saab ühe räige sisuga loo hoolikalt valitud sõnade abiga muuta.

Film ise aga ei vali sõnu. See peaaegu ei vajagi neid. Dialoogid on rabedad ja lüheldased, ebamugavad, kuid loomulikud. Läbivaks (ja läbistavaks) jooneks on vaikimine, täpsemalt 15-aastase peategelase Lyzi (Noée Abita) sõnaahtrus. Ta on jäine nagu vallutamist ootavad mäetipud. Kuigi Lyzi näos ei liigu ükski lihas, on läbielamiste peegliks tema tumedad silmad, mida näidatakse tihti lähiplaanis. Vahel on fookuses mõni suvalisena näiv ihuliige, mis omandab filmi edenedes märgilise tähenduse. Treener kasutab Lyzi tööriistana enda ambitsioonide elluviimiseks ning seetõttu ekspluateerib heade visuaalide nimel tema keha ka operaator – vaataja kogeb sündmusi peamiselt läbi peategelase aistingute. "Slaalom" tekitab kriipiva tunde, nagu oleksin liiga lähedal, lõhuksin Lyzi privaatsfääri. Filmi keskset konflikti arvestades loob selline kaameratöö tabava sümboli.

Muu toimuva näitamise vähesust on aga korvatud intensiivse ja erilise helikeelega. Filmis vaikitakse palju, kuid vaikust kohtab harva. Stseene saadab lume krudin, tuule vilin, suusa libisemise hääl või rahvasumma hõigete kõditav kaja. Linateose helipilt on harjumatult realistlik. Mängu on võetud häälitsused – ohkimine, ähkimine, hingeldamine –, mida kõik sportides kuuldavale toovad, kuid millel on küljes nõrkuse ja piinlikkuse maik. Mida rohkem Lyz pingutas, seda haavatavamaks ta muutus. Sarnaselt mõjub ka Värska reklaam "Spordi terviseks!": kohe, kui lõõtsutav ja higine inimene ekraanile ilmub, pööratakse pilk maha, nagu oleks tegu millegi ebasündsaga. See kujutluspilt justkui ei mahu säravate medalite maailma.

Ma pole sulle seda öelnud, aga ma olen su üle uhke. "Slaalom" on psühholoogiliselt pinev. Film näitab jõhkra otsekohesusega, kuidas pühendunud juhendamisest saab samm sammu haaval väärkohtlemine, tungib probleemi juureni ning jõuab puhtinimliku Achilleuse kannani. Peategelase ema oli tüdruku jaoks olemas peamiselt märkmepaberitele jäetud sõnumites ja nii kiinduski tüdruk esimesse täiskasvanusse, kes talle tähelepanu pööras. Ta kannatas treeneri "veidrused" vaikides ära, et oleks keegi, kes temasse usuks.

Oma isiklikkuse, valulikkuse, karguse, sümbolirohkuse ning kehadele orienteerituse poolest meenutas "Slaalom" kohati Anna Hintsi linateost "Savvusanna sõsarad". See pole kindlasti vihje, et filmid, mis ei ole paiksooliste meeste tehtud, on ühest suust kukkunud, vaid annab hoopis tunnistust sellest, et leidub julgeid tegijaid, kes toovad filmiturule "värsket liha" ning närivad läbi ka kõige keerulisematest teemadest.

Arvustus pälvis Müürilehe noorte filmikriitikute konkursil teise koha.