Aritmeetika väsitab, ajab närvi – see kevadkuudele äärmiselt iseloomulik seisukoht ei pärine mitte õppimisest tüdinenud abituriendi lõpukirjandist, vaid Eugène Ionesco lühinäidendist "Õppetund" (1950). Tabavalt eksamiperioodide lõppfaasis lavale jõudnud hoogne ja humoorikas absurd on Teater Nuutrumi esimene sel aastal suveteatripublikut rõõmustav lavastus. Tuleb tõdeda, et leidlikumat mängupaika kui Tartus Kassitoomel Uues Anatoomikumis asuv ajaloolise hõnguga ringauditoorium on raske ette kujutada...

Lugu ise algab lihtsalt. Professori (Karol Kuntsel) koju saabub õpihimuline noor daam (Lena Barbara Luhse), kes tahab peale "reaalteaduste baka ja humanitaarteaduste baka" omandamist läbida ka "totaalse doktorantuuri". Kui professorihärra asub õpilase teadmisi esmalt aritmeetikas ja seejärel juba keeleteaduses kontrollima, hoiatab teenijanna (Iris Viru), et "filoloogia viib halvimani". Ilmselt tema juba oma peremeest teab, kuid mida ta selle all täpselt mõtleb, selle teada saamiseks tuleb tiheda teksti ja sügava alltekstiga lavastus ära vaadata ning end üllatada lasta. Huvitav tähelepanek veel – kui etendus oli lõppenud, liikusid loo ajaloolised paralleelid nagu pusletükid omale kohale, tekkisid seosed ajalooliste isikute ja sündmustega, millel "Õppetunnis" toimuvaga mingit otsest kokkupuudet ei ole.

Karol Kuntseli professor on esialgu õpilase olemasolevaid teadmisi kombates kohmakas ja kiidusõnadest tulvil. Kuid mida lugu edasi läheb, seda enam muutub ta energilisemaks ning jõulisemaks oma teadmiste ja arvamuste peale surumisel. Õpilase vaatenurk ja asjadest arusaamine ning senised teadmised talle seejuurest erilist huvi ei paku.

Kuntsel mängib oma tegelaskuju koomiliseks, ta täidab ära kogu auditooriumi, kutsudes publikus esile nii väiksemaid naeruturtsatusi kui ka suuremaid naerupahvakuid. Professorihärra kirg erinevate distsipliinide vastu on selge, kui ta ütleb: "Kuulake mind, preili, kui te ei mõista süvitsi neid printsiipe, neid aritmeetilisi arhetüüpe, ei saa te polütehniku tööd kunagi korralikult teha. Veel vähem saab teile usaldada kursust polütehnikumis… üldhariduslasteaias." Kuid tema õpetamismeetodid on paraku kõike muud kui õppimist innustavad: "Ma palun teil niisiis kuulata ülima tähelepanuga minu loengut, mille ma olen ette valmistanud. … Tänu millele saate te viieteistkümne minutiga omandada lingvistilise filoloogia ja neo-hispaania keelte võrdleva filoloogia alusprintsiibid."

Tundub kuidagi liiga tuttav metoodika, kas pole? Sellel kevadel on mul olnud teatrisõite Tartusse keskmisest sagedamini, mistõttu viimase kuu jooksul on õnnestunud Kuntselit näha Vanemuise laval veel ka Gajevina "Kirsiaias" ning erinevates rollides "Tõrksa taltsutuses". Kõiki eelmainitud osatäitmisi on saatnud mõnus muhedus ja helgus ning väljapeetud koomika.

Lena Barbara Luhse õpilane ilmub auditooriumisse püüdlikusest pakatavana. Ta lükkab enda kõrval tugevat jalgratast, mis jaksab ära kanda nii ranitsa kui raamatukuhja, mille ta on endaga kaasa võtnud. Peas kannab õpilane korralikku kiivrit, mis kaitseb teda hiljem ka pähe surutavate tarkuseterade eest. Ta haarab uljalt kriidi ning kirjutab tahvlile etenduse kuupäeva, mõtleb veidi ja joonistab "juuni" viimasele tähele täpi asemele päikese. Luhse miimika, reaktsioonid ning tugev koomikuanne aitavad rollilahendusele kaasa, mõjudes suhtluses Kuntseli professoriga läbinisti orgaaniliselt.

Kui õpilase esimene kohtumine professoriga on tulvil imetlust ja soovi õppida, siis loo arenedes tema suhtumine nii õpetajasse kui tema meetoditesse muutub. Luhse paistis silma juba lavakooli diplomietendustes, tema arengut ja rollilahendusi oli juba toona põnev jälgida. Hiljuti nähtud osatäitmisi Vanemuise lavastustes "Sada grammi taevasina" ja "Kirsiaed" võib kirjeldada analoogselt Kuntseliga – särav, helge ja muhedalt koomiline.

Iris Viru teenijanna on lavastuses (ja näidendis) ainus nimega tegelane, ta on püüdlik, peremeest läbinisti tundev ning lojaalne. Lavastuse alguses vilgas põranda pesemine, pistelised kontrollreidid professori ja õpilase juurde jätavad esmapilgul teenijannast mulje kui kõrvalisest tegelasest, n-ö lava täiteks, seevastu loo finaalis tuleb välja tema tegelik ülesanne professori majapidamise korrashoidmisel. Viru jäi mulle silma "Tõrksa taltsutuses" nii esimese teenrina proloogis kui ka hilisemates massistseenides. Jakobi Mäe Teatristuudios noorte teatrihuviliste juhendajana tegutsevast Virust endast näib kasvavat põnev karakternäitleja. Midagi tema hoiakus või mängus meenutas mulle mingitel hetkedel Salme Reeki, aga mis see oli, seda näitab aeg.

Priit Strandberg on lavastaja ning muusikalise kujundajana väga põneva käekirjaga. Tema rõhuasetused erinevates lavastustes kõnetavad mind ning toetavad lavatekstide senist tõlgendamist, seda oli hea tõdeda nii "Kirsiaia" kui ka "Tõrksa taltsutuse" puhul. Strandbergi lavastustest ootab veel vaatamisjärge "Naiste kool" Vanemuises.

Näilise lihtsuse, kerguse ja näitlejate täieliku kohalolu saavutamiseks tuleb lavastajal teha tugevalt tööd. Lusti ja kelmikat sära on Strandbergi lavastustes mängivate näitlejate silmades tore vaadata. Ka teatrisaali viimastesse ridadesse on näha, et laval olijad naudivad mängu, hoolimata sellest, kas etendus kestab poolteist või enam kui neli tundi.

"Õppetunni" kavalehel olevast intervjuust Strandbergiga jäid silma kaks tema mõttetera: "Õpetaja ei tohiks tappa õpilases kõige olulisemat – õpilast, kahtlejat, küsijat. Peaksime suutma olla õpilased terve oma elu." ning "Igast vastusest tõusevad uued küsimused. Suurim probleem on see, kui ei tohi enam küsida, ei tohi enam kahelda." Need on teemad, millele võiksime me kõik mõelda igapäevaselt.

Kunstnik Liisa Soolepp on nappi mänguruumi lisanud väikeseid kõnekaid detaile, mis rõhutavad vaatajale asumist koolikeskkonnas. Nii toovad kooliaega meelde meetrine joonlaud, kriidiga sirkel kui ka ranitsatäis raamatuid. Oma ülesanne selles on ka õpilase rattal, mis väikese liigutusega ühel hetkel füüsika õppevahendiks moondub. Ja kui esmapilgul tundub, et kunstniku roll on selle lavastuse juures napp, siis viimased minutid lükkavad selle mõtte täielikult ümber.

Eugène Ionesco näidendeid lavastatakse Eesti teatrites aeg-ajalt ikka. Veel hiljuti oli võimalus Vene Teatris vaadata tragi-farssi "Sonimine kahele", Noorsooteatris "Ninasarvikut" ning Theatrumis "Kuningas sureb". Ionesco esimeste näidendite sekka kuuluv, 1950. aastal kirjutatud "Õppetund" jõuab eesti teatripublikuni esmakordselt, Marius Petersoni võrratus ja vaimukas tõlkes.

Näidendit saadab ka põnev fakt: Pariisis Théâtre de la Huchette on "Õppetundi" mängitud järjest 66 aastat, alates 1957. aastast. Loodetavasti ei piirdu ka Nuutrum vaid ühe suvega ning need teatrisõbrad, kellel käesoleval aastal ei õnnestu kõnealust näitemängu vaatama minna, saavad seda teha järgmisel suvel.