Ühel neljapäevasel õhtul kohtun kirjutava kunstniku Kadi Singiga, kes andis 2022. aastal välja oma debüütkogu "merelt pohli". Vestleme lähemalt raamatust ja kirjutamisest, aga juttu tuleb ka animatsioonist, seisunditest ja sellest, mis innustab.

Oled väga visuaalne inimene, tegeled illustratsiooni, plakatikunsti ja animatsiooniga, mis on väljunditena pigem napisõnalised. Kuidas paigutub su loomingusse tekst?

Minu jaoks visuaalne ja sõnaline maailm täiendavad üksteist, nad võivad ka üksteist asendada. Ma ei pea ennast kirjanikuks, vaid kunstnikuks, kes töötab ka sõnadega. Sõnadki on pintslid ja värvid, millega on võimalik pilte ja tundmusi luua.

Aga kas sinu jaoks on tekst ja pilt pigem võrdsed, või on neil mingigi minihierarhia?

Oleneb perioodist. Ma arvan, et visuaal on viimasel ajal rohkem esil. Ma küll unistan sellest, et saaksin rohkem sõnaga silmitsi seista. Hierarhiat kui sellist otseselt ei ole, vahel tuleb sõna enne ja pilt juurde, aga vahel on teistpidi.

Kui ma vaatasin pärast kogumiku lugemist su animatsioone, siis moodustus minu jaoks hästi tugev tervik. Mingid elemendid, mis on su tekstides, on ka animatsioonis kohal. Kuidas sa ise seda tajud?

Seda on rõõm kuulda. Animatsioonis tihtilugu välditakse sõna ja dialoogi, et lugu oleks universaalsem, pildikeelne. Ma arvan, et animatsiooni tippteosed on sõnatud. Kui ma olen stsenaariumi kirjutanud, siis ma olen küll põrkunud sellega, et sõna ahendab. Ma tahan kujutada stseeni, kus tegelane räuskab, aga kui ma pean sõnaga kirjeldama, et ta läheb vihaseks või rögiseb või möirgab, siis ma jään jänni, et leida õige sõna, millesse kujutluspilt mahutuks. Sõna on siis nagu zip-fail, kokku pressitud asi. Ta võib eksitada, aga samas ta võib väga lähedalt lõigata.

Kui "merelt pohli" kätte võtta, jääb enne lugema asumist silma, et kogumiku illustratsioonid on lahtiselt lehtede vahel.

Vormiline pool on tekkinud koostöös kujundaja Aadam Kaarmaga, kes noppis mu tunde selle kogumikuga seoses ilusti üles. Ma ütlesin talle, et see kogumik on nagu pusle – mul on kirjutiste näol tuhat pusletükki, aga ma ei tea, mis pilt sellest kokku tuleb. Aadam ütles ühel hetkel, et teeme pusle sinna kogumiku vahele. Seal on kaheksa pilti, kõik neljaks lõigatud, need tükid sobivad omavahel kokku. Neid võib ümber paigutada, panna luuletuste vahele, mis rohkem meeldivad, neid võib välja võtta ja kaardina kasutada.

Kusjuures esimene asi, mis ma kogu kätte saades tegin, oligi see, et võtsin kõik illustratsioonitükid välja ja panin tervikuks kokku.

See on huvitav, et osadel tekib see tundmus kohe, aga mõni ei tulegi selle peale. Iga eksemplari vahel on erinevad pildid, mõni pilt läheb kokku, mõni mitte, mõne puhul ei pruugi ükski pilt kokku minna ja pead selleks kellegagi kohtuma.

Seesama puslesus on ka tekstide mõttes hästi esil. Kuidas sa leidsid tee kirjutamiseni ja kes võiks olla raamatu lugeja?

Ma olen teisest klassist saati päevikut pidanud, aga gümnaasiumis hakkasin kirjutama blogi. Kui lapsena kirjutasin päevikusse endale olulistest asjadest (vennast, koerast, raamatukogukülastusest), siis hiljem kirjutasin aina enam selleks, et välja saada mingist emotsionaalsest või eksistentsiaalsest võbinast. Kui olin kolm-neli aastat väikesele lugejaskonnale blogi kirjutanud, siis saatsin mingi tuhina pealt ühele väljaandele oma tekstid, aga see väljaanne ütles mulle ära. Nad ei öelnud midagi hullusti, lihtsalt vastasid noorele entusiasmikirjanikule, et arenguruumi on.

Ma ei võtnud seda eitust üldse kergelt vastu, haavusin ja tõmbusin endasse. Ma panin blogi kinni ja kirjutasin ainult iseendale. Tagantjärele olen selle eest väga tänulik, see vabastas mind lugejale mõtlemise taagast. Kui sa küsid, kes see lugeja võiks olla, siis ma ei oska vastata. Need tekstid on kirjutatud kohati hästi pihtimuslikult iseendale.

Kuidas tuli see mõte, et võiks kokku panna kogumiku?

See mõte tõstis pead, kui läksin EKAsse animatsiooni õppima ning hakkasin rohkem pildikeelega tegelema. Pidime suutma jutustada lugusid ilma sõnu kasutamata, seega taandusin sõnalisest vormist. Mind hakkas huvitama, et mis see pilt on, mida ma sõnaliselt olen aastate jooksul kokku kirjutanud. Hakkasin oma kirjutisi läbi vaatama, neid kategooriatesse ja teemadesse paigutama. Panin tähele, et mõned teemad ei jäta mind rahule ja saadavad pidevalt – seitse aastat on mööda läinud ja räägin ikka samast asjast, küsin ikka sama küsimust.

Sorteerimine oli keeruline – kogu aeg oli tunne, nagu läheksin kuhugi tihnikusse. Iga tekstiga on minu jaoks seotud mälestus, emotsionaalne laetus ja tundmused, kokkupressitus tekitas ahistust. Ma ei näinud sellest välja ja see väsitas mu ära. Ükshetk panin siiski tekstid ühte faili kokku ja saatsin need oma emale. Ta ütles, et ta ei saa kõigest aru (naerab), aga tema meelest on ilus, ning pärast seda saatsin tekstid lähedastele sõpradele. Mu küsimus seda faili koostades oli, kas see on mulle endale, või võiks pakkuda midagi ka teistele. Kunstiõpingutes on see küsimus väga tugevalt kohal, see võib olla tohutu lõks, millesse kinni jääda.

Lähedastelt ja sõpradelt saadud tagasiside tõttu otsustasin kogumiku välja anda ja mõtlesin, et millal siis veel. Äkki on viie aasta pärast juba rohkem piinlik. Selleks, et mitte ainult oma toetavate sõprade arvamuse najal sõita, saatsin oma tekste ka paarile kirjanikule ja küsisin tagasisidet.

Mulle lugejana tundus, et luuletuses "kahju" (lk 7) võib olla kirjeldatud see miski, mis andis tõuke raamatu väljaandmiseks: "nüüd pean ma teile kurvastusega teatama / et te tõepoolest ei saagi kunagi teada / mida kõike ma oleksin võinud teha". Või võiks ka labaselt küsida, et kuivõrd autobiograafiline see tekst on?

Ma arvan, et see võtab üldisemalt kokku seda painet, mis loomingulistel inimestel tihtipeale on. Hirmu ja eneseteadlikkust selle osas, et mus on midagi, ma ei ole tühi ja miski käivitab mind. Aga takistab hirm, et see ei pälvi tähelepanu või mõistmist. (Naerab.) See on mingis mõttes hästi naeruväärne ja banaalne, lõpuks oled ikka hauakivi ja kondid.

Vahepeal liitub meie vestlusega fotograaf Elo, kes on terve aja tähelepanelikult kuulanud.

Elo: Kust see kogumiku pealkiri tuli?

"merelt pohli" tuleb luuletusest "side, kriips". Pealkiri sümboliseerib minu jaoks teatud täitumatut unistust – sa loodad saada midagi kuskilt, kust see ei tule. Pohlad ei tule merest, peab hoopis metsa minema. Kuna see kõlab nagu Mirtel Pohla, sai sellest ka nali, et Mirtel Pohla kirjutas minust raamatu.

Su tekstid pärinevad aastatest 2010–2021 – mille järgi sa need valisid? Ühtlasi on siin kogumikus hästi erinevaid vorme koos: on puhtakujulist luulet, on proosat, on proosalist luulet, on katkendeid, dialooge, häälitsusi. Kas sa avaksid seda natuke?

Kuna mul puudub kirjanduslik taust, siis pole ka arusaama, kas nii tohib või mitte, kas nii tehakse või ei tehta. Esimene osa kogust on animatsiooniliku lähenemisega – kehtestan maailma, kus see mäng aset leiab. Siis ma suundun rohkem alateadlikumate ja tumedamate seikade juurde ja proovin leida teed nende seest välja. Lõpuosasse koondasin kergust ja helgust. Olen käinud väga pimedas ruumis, aga leidnud, et sealt saab välja tulla. Kui kellelegi teisele midagi pakkuda, siis see võiks olla lootus.

Kogumikus on unenäolisus hästi läbiv. Tundsin, et valdav osa tekste oli kirjutatud justkui unenäo ja ärkveloleku vahelises hallis seisundis, aga see ei pruugi olla tõsi. Kui paljud tekstid on unenäotaolised, siis nii mõnigi on vastupidiselt väga argine, näiteks "pööre" (lk 8) või "uus võimalus" (lk 56). Millises seisundis kõige parema meelega kirjutad?

Minu jaoks on uinumise ja ärkveloleku vaheline hetk kõige maagilisem, ma olen selles seisundis kogenud justkui jumalikku puudutust. Mingil hetkel mõtlesin, et ehk on minus selle unenäolisuse otsingu tõttu teatud selgusepelgus. Aga teistpidi sain koroonaajal aru, et mind inspireerivad väga argised asjad. Mõni suvaline naljakalt riides vennike kuskil bussipeatuses võib tekitada sädeme sisse. Argisuse ja maagilisuse vahekord on meie mõttemaailmas väga segamini. Mu sõber Markus Ilves on seda väga hästi kirjeldanud, öeldes, et ühel hetkel võid sa mõelda väga ülevat mõtet, aga järgmisel millisekundil mõtled kahvlist või kartulisalatist. Ehk on munkadel ja preestritel võimalik seda argisust eemale lükata, aga tavainimese pühalikkus ja argisus ristuvad täiesti suvalistes kohtades.

Kohati on su tekstid pisut mõistujutulikud. Kas tekstid mõjuvad ka su enda jaoks vahel mõistatuslikena? Kui jah, kuidas need avanevad?

Ma ei ole oma tekstidega kuigi analüütiliselt tegelenud. Kirjutamine on minu jaoks lihtsalt elusolemise viis, ma pean seda aeg-ajalt tegema. Ma tõlgin läbi kirjutamise ennast iseendale. Mingid sõnad kukuvad mu sisse, näiteks tulen Rimist välja ja mu pähe kukub "sain kingiks kuldsed luud" – ma ei tea, mis see on, aga panen kirja. Tagantjärele saan mõnikord selgust, kust mingid asjad minuni jõuavad, aga tihti ma ei tea, kust see tuli ja mis see tähendab. Mu tekstid on pihtimuslikud, need lähtuvad minast, aga neid minasid on väga erinevaid. Ma püüan mingile karakterile ligi pääseda ja ausust taotleda vastavalt sellele, kelle ma enda sees kätte saan.

Ma olen ühelt poolt väga tugevalt narratiiviinimene, teisalt on mind palju lähemalt puudutatud kujundliku keele kaudu. Mingid tekstid jõuavad minuni selguses, aga teised jõuavad minuni ei tea mis sfääridest. Mind inspireerib ka banaalsus – me tahame mõelda paljud asjad kenamaks, kui nad on, aga tegelikult on see inimese elu üsna labane.

Sa mainisid luid. Kogumikku lugedes tajusin ma palju efemeersust, kehalisust ja selle keha muundumist aineks ja taas kehaks. Ka su animatsioonidele on omane see muundumine ühest olekust teise. Kuidas sa kehalisusest mõtled?

Mäletan põhikoolis klassiõega bioloogiaõpikut sirvides ja skeletijoonist vaadates taipamist, et see on meie sees. Mind paelub, et need luud jäävad kauaks ajaks kuhugi vedelema, isegi kui mu teadvus on läinud. Ma tunnistan, et mina olengi see lihakott, kes käib ringi – see on see banaalne pool elust. Ühelt poolt ei ole ma ainult see keha, aga samas mind ei oleks ilma selleta. See mängib minu jaoks suurt rolli, aga muidugi samastun rohkem oma mõttemaailmaga. Äkki on eneseteadlikkus evolutsiooni kõrvalprodukt, see, et me mõtleme ja suudame luua maailmu? Minu meelest inimesed näevad nii haledad välja ka, nad on nii kohmetud oma kehas ja vormis. (Naerab.) Aga see metamorfoos on ka hästi animatsioonilik võte – kui animatsiooni õppima läksin, siis tundsin, et olin õiges kohas.

Ma mõtlesin tükk aega, kuidas avaldub su tekstides looduslikkus. Seda ei saa mitte kuidagi eraldi käsitleda ega vaadata, see on kõige muuga nii läbi põimunud. Ja siis sain aru, et see ongi minu läänelik mõtlemine, kus mõtlen, et loodus on kusagil mujal. Meenus keskkonnahumanitaar Stacy Alaimo, kes on sellest mõelnud ja kirjutanud, tuletades meelde, et loodus ei alga kuskil väljas, linnast eemal, vaid see piir on illusoorne ja meie keha ongi loodus.

Ma olen kasvanud metsa lähedal ja leian sealt lohutust. Kui ma lähen metsa, siis tajun, et minus muutub midagi. Me kaome tihti ära inimsuhetesse ja tegeleme eksistentsiaalses vurris olemisega, taipamata, et meie ümber on tohutu ilu. Sealt tuleb ka see tunne, et kunst on mingis mõttes ülearune. Samas ei tahaks ma loodust üleromantiseerida.

Elo tahab ära minna vahepeal või?

Elo: Ei, mul on väga põnev. Mingi element, mida ma olen viimasel ajal hakanud otsima, on veenvus. See, et miski tuleb siirast kohast, on tajutav. Mulle meeldivad tekstid, kus ma tajun siirust, ma usun, et see inimene mõtles nii, see ei ole mingi imago või narratiivi loomine või laksimine. Sinu tekstide puhul ma leidsin seda veenvust.

Seda arusaama, et ma pole piisav ja pean olema midagi suuremat ja rohkem, ei saa inimestele otseselt pahaks panna. Aga haavatavus, siirus ja inimlik tahk jõuab vist lähemale.

Kas sa vahel tunned, et triivid sellest n-ö oma häälest kaugemale või üritad kuidagi erilist moodi kirjutada?

Üleüldse inimesena on see tunne, et olen endale mingil hetkel lähemal ja teisel kaugemal. Ma olen endale pidanud tihtipeale meenutama, kes ma olen ja mida ma elus teinud olen. Nagu ei mäletaks, et olen elanud – järsku tundub, et ma pole kunagi midagi teinud, hästi suur tühjus on sellega seotud.

Kes on sind mõjutanud?

Käisin põhikoolis kunstikallakuga klassis, kus kunstitundidele lisaks olid Mart Kampuse teatritunnid. Ta tõi meile väga lahedaid tekste, näitekirjanikelt nagu Eugène Ionesco, Samuel Beckett ja Sławomir Mrożek. Nende tekstid tegid minuga midagi. Käisime Mrożeki näidendiga ka koolinoorte teatrifestivalidel, aga meile pandi pahaks, et noored ei saa aru, millest materjal kõneleb. Noore inimesena sa ehk ei taju mingeid tahke, aga midagi siiski puudutab.

Julgen öelda, et mulle kõige hingelähedasem kirjanik on Nikolai Baturin. Ta on Viljandimaalt ja murdekeelsest perest, olen olnud väga lummatud ta keelest. Ta kasutab sõnu, mida ei ole olemas, aga ma loen seda sõna ja saan aru, mis see tähendab. Ta viibis enne surma hooldekodus ja tundsin pikalt, et tahaksin talle midagi öelda ja austust avaldada. Baturin on mind paelunud, julgustanud ja inspireerinud, aga ma ei leidnud seda viisi, kuidas teda tänada või kontakti võtta, see on mul ikka veel hingel. Teda peetakse raskesti mõistetavaks kirjanikuks, aga ta loomingus on minu jaoks selge ja inimlik tõde sees.

Sellega meenub, et minu ühe viimaste aastate lemmikkirjaniku, Ukraina juurtega, aga lapsena Brasiiliasse emigreerunud Clarice Lispectori kohta on öeldud, et noored jumaldavad teda ja tunnetavad ta tekste, aga kirjandusprofessorid hoiavad kahe käega peast kinni ja peavad teda raskesti mõistetavaks ja tabamatuks.

Kunagi ei tea, kuhu su tekst ladestub. Kunagi ei tea, mida kellelgi teisel on vaja ja kunst on nagu arstim. Kui kellelgi ei ole sümptomit ja ta võtab seda rohtu, siis tal hakkab paha ja ebamugav, aga teisel inimesel võib olla just seda rohtu väga tarvis. Seda, millest üldsus peab, ei saa võtta universaalsena. Meil on väga erinevaid arstimeid vaja.

Just, noorte ja võimekate kunstnike üks peamisi küsimusi on tihti, miks on vaja mind ja seda, mida ma teen. Või pigem, kas on. Aga mina vaataja, kuulaja või lugejana mõtlen, et palun uskuge endasse, kellelgi on kindlasti seda vaja.

Võib-olla ei saa kõnetada sadu või tuhandeid, aga ka üks inimene on tähtis.

Elo: Aga kas sul on oma tuumtekstid?

Mul on komme kirjutada raamatutest välja tsitaate ja neid ma ikka loen aeg-ajalt üle. Ilukirjandusest pöördun kõige sagedamini tagasi Jeanette Wintersoni "Tuletornipidamise" juurde.

Kui ma nüüd su tekstidele mõtlen, siis tõepoolest nii mõneski kohas on teatud wintersonilikkust, kohati sõnakasutuses, aga natuke ka näiteks jutustaja hääles ja maailma ülesehitamises.

Wintersoni päriselu absurdsus, jah… Mind väga paeluvad loojate omailmad, selgus ei ole mulle nii oluline. Isegi kui ma ei mõista kõike ja ei suuda suhestuda, siis nendes ilmades on alati huvitav olla.

Lõpetuseks üks tülikas küsimus, minu meelest üks ebamugavamaid asju, mida teha: kui sa peaksid ennast tutvustama, siis kuidas?

Defineerisin end pikalt "sülekoera-käsigranaadina", mis tuleb Ilmar Laabani luuletusest. Joel [peigmees] kutsub mind õienupukeseks, Siim Sinamäe tõlgenduses olen sületäis nuge. Tegelikult olen vist rahu teinud sõnaga "kunstnik". Mingi aeg mulle tundus, et see sõna ei tähenda midagi, aga isegi kui ma peaksin laotööliseks hakkama, oleksin ma ju ikkagi salamisi kunstnik.