Arvustus. "Vabalt peetavate kanade munad": panoraam inimkonnast

"Vabalt peetavate kanade munad" Autor/allikas: Kadi Sink

Lavastus
Lavastaja Markus Helmut Ilves
Kunstnik Kadi Sink
Dramaturgiline tugi Roos Lisette Parmas
Heli Arbo Maran
Valgus Oskar Punga ja Jürgen Jaam
Lavastuse assistent Oskar Seeman

"Vabalt peetavate kanade munad" sündis Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli 29. lennu lõpetanud noorte tudengite algatusest. Tunni aja pikkuses lavastuses ei ole midagi keerulist: saab naerda ja soovi korral ka kaasa mõelda. 

Kõige lihtsamini öeldes kannavad noored näitlejad publikule ette inimtüüpe elust enesest. See kõik tundub alguses täiesti jabur ja leidsin ennast tabamast mõttelt, et kuhu ma nüüd sattunud olen. Mida aeg edasi, seda rohkem ma lavastust nautisin. Tundus, et ka publik läks näitlejatega kaasa ning oodati suure huviga, millega noored järgmisena üllatavad. 

Öeldakse ikka, et nii palju kui on erinevaid inimesi, on ka erinevaid arvamusi. Seda sama ütleksin ma ka lavastuse kohta, kuid natukene teises võtmes. Me kõik tahame kuuluda kuhugi, kuid samal ajal tunda ennast erilisena. Just seda proovisidki noored näitlejad minu arvates teha –  näidata, et me kõik kuulume mingisugustesse sarnastesse gruppidesse, kuid nende gruppide sees on meist igaüks eri nägu.

Läbi võeti peaaegu kõik inimtüübid, kes vähegi võisid meelde tulla: noored, vanad, armastajad, petjad, armukesed, külapoe joodikud ja mitmed teised. Inimtüüpide vahetus käis kibekiirelt ning vaataja pidi ennast ruttu ümber häälestama, ent tänu suurepärasele näitlejatööle polnud see üldse keeruline. Tundus, et peamine oli, et saaks nalja. Ja seda sai! Naerda sai nii teiste kui enda üle. Vähemalt mina tundsin ennast nii mõneski etendatud stseenis ära. 

Oli märgata, et noored teatritegijad tõesti nautisid seda, mida nad laval tegid. Kolme näitleja –  Kristiin Räägeli, Simo Andre Kadastu ja Jan Ehrenbergi omavaheline koostöö oli suurepärane. Jäi mulje, et nad tunnevad juba üksteist niivõrd hästi, et kohati tekkis kahtlus, kas tegemist on näitlemise või sõprade omavahelise jutuajamisega. 

Tunni aja sisse mahtus hulganisti naeru ja mõnusat vaatamist. Saalist ei lahkunud ma sugugi muserdatult, vaid rõõmsal meelel. Tõesti oli tore vaatamine, kuid alati tahaks teatrist ju kaasa võtta midagi suurt ja elumuutvat. Ka sellel korral püüdsin ma Salme kultuurikeskusest lahkudes seda teha, ent jäin ikka mõtlema, kui laheda energiaga lavastust ma just nägin.

Muidugi saaksin öelda, et see, mida näitlejad laval ette kandsid oli midagi õpetlikku ning meid, noori, kasvatatakse tihti selle sama mullikile sees, mis ümbritses lavastuses kõige õrnemaid esemeid ning millesse hiljem mässiti Jan Ehrenberg –  ikka selleks, et meid välismaailma murede eest kaitsta. Kuid äkki ei pea igast etendusest kaasa võtma midagi filosoofilist ja rangelt elumuutvat? Piisab lihtsalt sellest, et minul kui vaatajal oli tore ning mul oli hea meel vaadata neid, kes selle tegemist nautisid. 

Toimetaja: Lisete Tagen

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: