Saksofonist, helilooja-aranžeerija ja bändiliider Siim Aimla on kahtlemata üks tegusamaid Eesti jazz-muusikuid. Tema ligi 30-aastane muusikateenimine on pakkunud eripalgelisi koostöid kergemast meeleolumuusikast tõsise kunstilise jazz'ini, koosseise vaiksematest kooslustest bigbändideni.

Alles mängis laia haardega Aimla oma viimase kooslusega seksapiilset funkmuusikat, uue albumiga teeb ta kummarduse traditsioonilise jazz'i suunas ning temaga koos on parimad muusikud selles stiilis – pianist Holger Marjamaa, bassist Heikko Remmel ja soomlasest trummar Jukkis Uotila.

Avalugu "Dark Shit" – juba rafineerimata pealkiri ütleb, et see on üks macho-sooritus. Mehelik energia. Lahedalt toore saundiga saksisoolo kütab üles. Holger Marjamaa mäng on alati täpne, briljantne ning samas esindab vanakooli jazz'i hõngu. Kui Sting laulab inglasest New Yorgis, siis meil on Marjamaa näol eestlane New Yorgis. Ja USA jazz-lavadel. Võime tema üle uhkust tunda.

Energiast pakatav sissejuhatus tekitab pildi öisest jazz-klubist ning reklaamtuledest, linnast, mis ei maga. Olgu siis öeldud, et sõna shit ei pea tõlkima otse, on see ju afro-ameerika slängis ka tähenduses värk või asi. Või ehk ka olemus. Sobib hästi häälestuseks kogu plaadile.

Järgnevat pala "Tühi väli" saab juba otse tõlkida ja tõlgendada, ent jätkub tumedust sellessegi kompositsiooni. Ehk isegi veidi eestlasele omast rõhutust, mida toonitab raskepärane korduv rütmiriff, mis annab leevendust pala svingivamas soolos. Tenorsaksofoni jutustav teema jätab mulje, justkui oleks tegemist südamelt äraütlemisega.

"Cara Mia" jäkab svingivalt ja lõõgastunumas meeleolus – Heikko Remmeli bassisoolosid on alati hea kuulda, seekordne on mõnusalt segane ja vabalt uitama minev. Sellele järgneb taas standardsem soolo Marjamaalt, seda ikka heas mõttes. Ja autori enda tundepuhang, kus on aimatav Aimla tunnete juhtimise üleandmine pigem alateadvusele, jättes puhkama ratsionaalse mõistuse.

"10000 Steps A Day" – sportliku ülekutsega põnev kompositsioon, mille peateema massiivsust lisab pillipartiide rütmiline sünkroonsus, teine osa toob kergemat minekut samba nõtke rütmiga, pala lõpus saab soleerida trumm, Jukkis Uotila dünaamilises esituses.

Kuulasin võrdluseks John Coltraine'i legendaarset "Giant Steps" pala, püüdes leida seoseid. Võiksin öelda, et saksofoni tonaalsus ja jällegi see aus rafineerimatus, punnitamatus? olid sarnase energiaga. Kuigi erinevad ajastud, on ajastused samalaadsed. Kui mõelda, et "timing" on jazz-muusikutele üks olulisemaid momente.

Moodsa pealkirjaga järgnevas "Angry Bird" palas kohtuvad ideed maccoytynerlikust modaalsest džässist karmimate hardbop'i mõtetega. Pealkiri on autori sõnul sümbioos Birdist – saksofonist Charlie Parkeri hüüdnimest – ja tuntud arvutimängust.

Malbemat hetke pakub plaadil pala "The Lake" – mõnus melanhoolia mõjub eriti kosutavalt just massiivsema muusika järel, kui ei ole antud kuulajale intensiivsuses armu. Voolavas meloodilisuses on siiski sees see rütmimuusika tunglevus, sest ükski tõsine jazz-mees ei saa lasta ka isiklikumas mõtlikumas olemises asja liiga magusaks. Nauditavalt unistuslikud soolod ning Aimla lõpumõtisklus tuletas meelde Michael Breckeri mängulaadi.

Albumi nimilugu ja ühtlasi lõpupala "Still Going, Still Growing" on kokkuvõttev bebop-i hetk. Kuuldav on siiras rõõm koosmusitseerimisest ja miks mitte veidi hullata, kui koos on selline kamp traditsioonilise jazz'i gurusid!

Albumi kaanefotodes ja kujunduses Asko Künnapi silma läbi pole miskit ilutsemist – see on minimalistlik ja mõistupärane. Ja ometi on nende nelja jazz'i-mehe tõsises olemises aimata sisemist mängulisust ning karuse oleku taga tunda muhedat naeratust. Küllap nad kuulevad oma peas uptempo-svingi!

Helikandja on maiuspala traditsioonilise jazz'i ning filigraanse esituse austajaile, kahtlemata.

Kui veel kinni võtta albumi nimest "Still Going, Still Growing" – maakeeli "Veel lähen, veel kasvan"– siis tahaks juba teada saada, millise suuna Siim Aimla järgmiseks võtab. Teades tema purjetamisharrastusest ja merearmastusest, ehk siis merelaulud jazz'i lainel?