1956. aastal, kui Hiroshima ja Nagasaki õudused olid maailmal veel värskelt meeles, kirjutas Austria kirjanik Robert Jungk raamatu "Heledam kui tuhat päikest" (rida "Bhagavadgītāst"), kus ta vaatles maailmale aatomipommi andnud meeste isiklikku ajalugu.

Raamat tõlgiti ruttu ka eesti keelde ja ilmus Eesti Riikliku Kirjastuse all T. Müürsepa tõlkes 1963. aastal. See on siiani jäänud üheks väheseks, kui mitte ainukeseks, tuumateadlasi ja nende dilemmasid käsitlenud raamatuks eesti keeles, sest külma sõja raugedes ja Nõukogude Liidu lagunedes kadus ka tuumarelva temaatika üldsuse tähelepanuväljast, muutudes justkui inimmõistuse kurjaks nurisünnitiseks. Ebardiks, mis kuulub pigem aldehüüdi uppunult kuhugi kurioosumite riiulile.

Kuid kõik ei ole nii lihtne, maailm pole mustvalge ja kurjus ei sure nii hõlpsasti. Stalinistlik Põhja-Korea ja lagunemiseelses kriisis visklev Vene Föderatsioon on tuumapommilt tolmu maha pühkinud ning tahavad näidata kogu maailmale, kui väga nad seda armastavad.

Christopher Nolan, kes oma eelmise filmiga "Tenet" (2020) tekitas segadust mitte ainult Tallinna linnavalitsuses, vaid ka maailma filmiajakirjanduses, tabab äsja kinodesse jõudnud isikuloolise katastrooffilmiga "Oppenheimer" (2023) valusalt ajasoont. Nagu nimest võib välja lugeda, tegeleb "Oppenheimer" maailma ehk kurikuulsaima kvant- ja tuumafüüsiku J. Robert Oppenheimeri elu ja valikutega.

India "Mahabharata" eepose osa "Bhagavadgītā" oli ka Oppenheimeri lugemislaual, filmi jõudis sealt võtmelise sõnumiga rida "Nüüd on minust saanud Surm, maailmade hävitaja". "Gitas" ütles need sõnad jumal Vishnu, kes muutis end mitmekäeliseks sõjamasinaks, püüdes seeläbi veenda prints Arjunat oma kohust täitma.

Juudi päritolu Oppenheimeri kohus oli aidata Ühendriikidel saada tugevamaks Natsi-Saksamaast. Keerulistel sõja-aastatel võttis ta oma ülesandeks luua relv, mis tühistaks kõik edasised sõjad. Sisuliselt taotles Oppenheimer jumalikkust. Aatompommi loomine oli talle maailma päästmise missioon. Aimdus sellest, mida ta oli teinud, tekkis pärast esimesi uudiseid Hiroshimast, kus president Harry S. Truman (Gary Oldman) otsustas relva ka katsetada.

Christopher Nolan näitab toimunut läbi J. Robert Oppenheimeri vaate, keda kehastab äärmiselt meeldejäävalt Cillian Murphy, üks põnevamaid praeguse Angloameerika filmiruumi näitlejaid. Murphy sügaval kõhnas näos helendavad sinised silmad viitaks justkui mingile haaramatule idealismile, teisele maailmale, mis ei ole tavamõistusega haaratav. Murphy Oppenheimer kannab edasi thriller'itest tuntud kurja geeniuse troopi. Temas on Dr. Jekyll ja Mr. Hyde, vana juudi rabi, kes mätserdas Golemi. 

Inimestele tuld toova Prometheusena satub ka Oppenheimer viha ja tagakiusamise alla. Filmi raamiv kohtuprotsess, mis on ajendatud kommunismihirmust ning pelgast inimlikust kadedusest, on vaid üks katsumus andeka tuumafüüsiku elus. Metafoorse kalju küljes on ta tänini, kui vananevate diktaatorite sõrm tuumanupu juures tõmbleb. 

Nolani "Oppenheimer" on suur film. Audiovisuaalne võimsus, millega Nolan oma sõnumit edasi annab, tuleb esile kinosaalis, kus värvid, kujundid ja helid muutuvad elust suuremaks. Hoyte van Hoytema kaameratöö annab isiklikule loole eepilise mõõtme, Jennifer Lame'i montaaž annab sellele haarava rütmi, vahetades plaane isegi dialoogilause sees.

Nolan mängib ka "Oppenheimeris" lineaarse ajaga, põimides seda varasemate sündmuste või hetkedega. Aeg, mida me "Oppenheimeris" näeme, on Oppenheimeri isiklik aeg. Lugu tema võitlusest ja kasvamisest pühendunud teadlasest ambitsioonikaks sõjajumalaks ning tema langusest sellelt pjedestaalilt.

Murphy kõrval teevad tugevad kõrvalosad Emily Blunt tema abikaasa ja Florence Pugh ta armukesena, Matt Damon Alamo Manhattani projekti läbi viinud kindralina ning Robert Downey Jr Oppenheimeri peale kadeda ja andetu tuumaenergia komisjoni liikme Lewis Straussina.

Nolan ühendab "Oppenheimeris" ajaloolise elulooeepika populaarse kohtudraama žanriga, kus otsitakse ja väänatakse tõde. Nolan valgustab hämaraid laike ajaloos ja osutab ühtlasi üksikisiku vastutusele päevapoliitiliselt keerukates olukordades. Meenuvad politseikomissar Peter Glebsky sõnad Grigori Kromanovi "Hukkunud Alpinisti hotelli" (1979) lõpukaadrites: "Miks te mind niimoodi vaatate? Mida ma oleks teie arvates pidanud tegema?"

Läbi Oppenheimeri isikutraagika laseb Nolan plahvatuse säral peegelduda igaühe südames peituval klaasikillul. Nii on Nolani "Oppenheimeri" juhtumi käsitlusel isiklik ja üldine mõõde. Huvist teaduse vastu saab alguse ahelreaktsioon, mille tagajärgi oleme osaliselt juba näinud, kuid miski ei välista, et reaktsioon pole veel lõppenud. 

Võib ka öelda, et Nolani ja Murphy Oppenheimer on "meie aja kangelane" – andekas noor inimene, kes on pühendunud oma tööle, aadetele, teadmata, milleni see viib. "Oppenheimer" ei pea kohut nende üle, kes põhjustasid unustamatu katastroofi ja andsid maailmale tunda kiiritusõie maitset. Nolani "Oppenheimer" on filmikunsti tänapäevaseid võimalusi kasutav vaatemäng inimlikkuse ning vastutuse, kurjuse ja headuse teemal, täis intertekstuaalseid viiteid ja meeldejäävaid kujundeid.

See, et "Oppenheimer" jõudis kinodesse samal ajal Greta Gerwigi "Barbiega", on eriti tervitatav selles plaanis, et ehkki feministliku alatooniga nukusatiir kogub kokkuvõttes rohkem vaatajaid, räägitakse neist filmidest paratamatult koos, mis eeldatavasti toob "Oppenheimerile" ka "Barbie" publiku. Lastefilm pole kumbki, kuid liialdus poleks ka öelda, et kumbagi neist ei tohiks maha magada.