Masinguni jõudis Kimmel Viru-Nigula Hariduse Seltsi kaudu. Esialgu käidi välja, et kirjamehe elust rääkiv lugu võiks publiku ette jõuda ühe korra. "Ma ütlesin, et ühe etenduse pärast ei tasu suve kinni panna – kui teha, siis juba suurelt," meenutas Kimmel. "Masing väärib minu meelest suuremat kajastust."

Lavastuses Masingut kehastav näitleja Stefan Hein nentis, et esialgu teadis ta Masingust vaid seda, et ta oli kirjamees. "Ta on tegelikult unustusse vajunud mees," tõdes näitleja.

Kimmeli mällu oli Masing jäänud kui mees, kes tõi eesti kirjakeelde Õ-tähe. "Mõtlesingi, kuidas seda lugu tegema hakata: kas me siis ainult sellest Õ-tähest räägikski?" meenutas ta.

Masingu elust ja tegemistest lugema hakates mõistis "Ottõ" autor ja lavastaja, et oma elu jooksul saatis ta siiski rohkem asju korda.

Kuigi Masingust on säilinud kirjalikke materjale, ei ole temast alles ühtegi pilti. "See annab mingis mõttes vabad käed," märkis Hein. "Ja teistpidi paneb mõtlema, kas ta üldse oli päriselt olemas," lisas Kimmel. "Mul tekkis vahepeal tõesti see mõte, kas ta üldse oli olemas. Samas ta oli, ta tegi nii palju."

Kimmeli sõnul on eestlased Masingule suure tänu võlgu. "Me ju praegu räägime seda keelt, kuhu Otto nii-öelda selle seemne mulda pani. Kreutzwald ja Faehlmann hakkasid hiljem seda seemet kasvatama," selgitas ta.

"Me ei kujuta ettegi, milline töö selle nimel käis, et see kõik meil suus on. See meie emakeel," märkis Hein.