Arvustus. "Ki(i)vi südamel": kellavärgiga kiivi kohe plahvatamas

Uus lavastus
"Ki(i)vi südamel"
Autor-lavastaja: Jaune Kimmel
Laval: Rainer Elhi ja Märten Matsu
Esietendus 16. septembril Rakvere Piiritusetehases
Soovin, et selle arvustusega mult kivi südamelt langeks. Jah, Kivi. Kiivi, mis mulle kavaga kaasa anti, olen juba koorega ära söönud.
Paar aastat tagasi käisin Rakvere teatri "Kellavärgiga apelsini" vaatamas, mis põhines Anthony Burgessi samanimelisel ultravägivaldsel raamatul. Pidin veidi pettuma, sest kuigi lavateos oli kvaliteetselt tehtud, siis samasugust õõvastust vägivalla vastu, mida tundsin Burgessi raamatut lugedes või Stanley Kubricu 1971. aastal vändatud filmi vaadates, ei tajunud.
"Ki(i)vi südamel" paistab justkui paariaastase hilinemisega lavale tulevat. Nimelt leidub Jaune Kimmeli debüütlavastuses sellist vägivalda, mida soovisin Ringo Ramuli lavastatud "Kellavärgiga apelsinis" näha. Rakvere Piiritusetehases seotakse Rainer Elhi tegelast koormarihmadega redeli külge kinni, teda lämmatatakse padjaga, hoitakse pussnuga kõril ning tema peal tarvitatakse vaimset vägivalda.
Ehmatuse- ja šokiefekt on Rakvere teatri uue lavastuse puhul võimas. Publik istub soolasambana saalis ning ootab hirmunult, millal järgmine karjatus või rünnak saabub. Nõrganärvilistel palun lavastust vaatama minnes vaim kõige hullemaks valmis panna. Rakvere teatri kodulehel on küll hoiatus: "Teater ei soovita lavastust alla 15-aastastele"1, kuid ka täiskasvanule mõjub "Ki(i)vi südamel" oma eheduses üpris võikalt.

Rakvere Piiritusetehase süngus ning mahajäetus sobib õõvastavale lavateosele väga hästi, luues pingelist atmosfääri. Kunstnikutöö on lihtsapärane, laval ei leidu midagi suurejoonelist, aga pole vajagi. Ka väga väheste rekvisiitidega saab head teatrit teha.
Näitlejatöö on intensiivne. Rainer Elhi, kelle karakterit lavastuse jooksul korralikult piinatakse, on rollis huvitavalt mitmepalgeline. Elhi äratab ohvrina sümpaatiat, ent temas leidub ka isekas pool, millest aeg-ajalt publikule aimu antakse. Märten Matsu kehastatud psühhopaadil leidub siin-seal päris veidrat kiiksu (nagu seinale aeg-ajalt pilgu heitmine või äkilised vihapursked), kuid Matsu poolt mängitud Mattias jäi minu jaoks lõpuni avamata. Asi pole näitlejas – Märten Matsu mängib nii jõuliselt kui võimalik –, lihtsalt lavaloo algmaterjal on paraku toores.
Mõrvarlike kalduvustega Mattiase seisundit ei arendatud lavaloo jooksul piisavalt välja, noormehe haiguse käsitlus jäi pinnapealseks (Netflixi sari "You", millest see lavalugu inspiratsiooni on saanud, selgitab ilmselt oma sõltuvussuhtes antikangelast paremini) ning Märten Matsu tegelane jäi sellepärast tüüpiliseks veremaiaks trilleri pahalaseks. Samuti ei suju karakterite vaheline dialoog nii hästi kui võiks. Tegelased hüppavad tihti ühelt teemalt teisele, ilma emba-kumba pikemalt süüvimata, mis teeb lavateose ebameeldivalt hakituks.

Vahel proovitakse publikule pakkuda musta huumorit, mis peaks hirmsat tegevustikku leevendama, aga kuna vaatajaskond on humoorikate seikade ajaks laval toimuvast nii ära ehmatatud, siis ei tule nalja tegemisest midagi välja. Kiivi, mis vaatajaid peaaegu tabab, ei aita huumorile kaasa, vaid pigem süvendab lavaloo suhtes vastumeelsust. Konflikt kahe sõbra vahel on täitsa olemas ja lavateose lähtekoht – psühholoogilisi mänge armastav noormees – on paeluv, aga Jaune Kimmeli tekst vajanuks enne vaatajate ette jõudmist mitmekordset ülekirjutamist ning fookust.
Järsk on ka "Ki(i)vi südamel" lõpp. Nimelt pole lõpuni aru saada, mis täpsemalt nende kahe tegelase vahel toimub ja kuidas on see lavastus lugu "noortelt noortele"2. Mis täpsemalt on selle lavateose sõnum noorele vaatajale, kes peab lavateose jooksul vägivaldseid akte vaatama? Kas Mattias leiab Lauri tüdruksõpra kiindumisele lahenduse või mitte? Kuidas lõpeb Rainer Elhi tegelase lugu? Kõik kolm küsimust jäetakse vastamata.
Lavastus "Ki(i)vi südamel" on oma ülesehituses justkui kellavärgiga kiivi, mis kohe oma äkilisuses plahvatab. Lavateos pakub huvitavat mängupaika, intensiivset näitlejatööd ning ambitsioonikat algmaterjali, kuid kahjuks pole Jaune Kimmeli näidend lavalauaks piisavalt küps ning lavaloo algmaterjal mõjub rohkem šokeeriva kui huvitavana.
Seda öeldes langes mult kivi südamelt. Mitte kiivi. Seda puuvilja ei taha ma pärast Rakvere teatri uus lavastust tükk aega süüa.
1 https://rakvereteater.ee/kiivi-sudamel-0
2 https://rakvereteater.ee/teatrihooaeg-toob-ajurunnaku-ja-paneb-kiivi-sudamele
Toimetaja: Kaspar Viilup