Esimene album sul – palju õnne – ja see on ju tegelikult kogumikplaat. Kuidas need teosed sinna valiti? Selle valiku tegid ikka ise?

Tegelikult mul oli küll abilisi ja nõustajaid. See ei olnud kerge, sest teoseid oli tegelikult rohkem, ka orkestriteoseid oli. Mul oli hästi tore ja hea toimetaja ja teksti koostaja Kristina Kõrver, kes tegelikult poole aasta vältel oli kogu aeg mu kõrval: aitas mõelda, valida, järjekorda seada. Terve plaat oli ikkagi üks suur komponeerimisprotsess.

See on ikkagi selline omamoodi loominguline tervik, mis on kokku pandud aastate jooksul sinu kirjutatud teostest. Need kõik kannavad mingisuguseid täitsa oma lugusid, nad on sündinud omas keskkonnas ja igaühel on oma saamislugu. Oleksid sa osanud arvata, et neist saab võib-olla sellise koguteose moodustada?

Ma kindlasti ei oleks osanud seda arvata, aga nagu ma ütlesin, on see üks selline suur komponeerimine olnud. Mulle on see aeg ja tagasiside hästi väärtuslik olnud, et näha neid mustreid, mis üksikult teostest läbi voolavad, ja näha, missuguseid üldistusi saab lugude baasilt teha. Ja tundub, et on saanud teha. Plaadile on näiteks üks triloogia kujunenud. On kolm teost: 2016. aastast pärit "To Become a Tree" ehk "Saada puuks", millele järgnes paar aastat tagasi "Born in Waves" ehk "Lainetes sündinud", mille kandis ette Saksa kuulus nüüdismuusika kollektiivi Musikfabrik. Sellele järgnes "Like a Swan", mis oli kantud ka natuke kurbadest sündmustest Ukrainas ja kogu sellest tundest, mis sellega kaasnes, natuke nagu kroonika minu jaoks.

Aga hoolimata sellest, et see triloogia justkui lõppes selliste kurbade toonidega, on seal ikkagi mingisugune seos nende asjade vahel. Mingi tunnetuslik seos nende kolme teose vahel näiteks. Eks need ülejäänud asjad tulid ka kuidagi loogiliselt selle ümber.

Kontsert lisandus tegelikult kõige viimasena. See mõte kontsert plaadile lisada oli kammerlik selle tõttu, et parema kvaliteediga kammerteoste salvestusi on lihtsalt rohkem. Kahjuks ei saa sümfooniaorkestrite teosed päris niimoodi kontsertsalvestusena plaadile panna, sest enamus nendest on meie Estonia kontserdimajas salvestatud. Seal on selline akustika, et paraku ei saanud neid plaadile panna, neid oleks olnud vaja uuesti salvestada. Sellega tulebki nüüd ilmselt järgnevatel aastatel tööd teha.

Aga see kontsert kahele viiulile ja keelpilliorkestrile. Tegemist oli stuudiokontserdi ülesvõttega ERR-i esimesest stuudiost Eesti Muusika Päevadel 2015. aastal, kus soleerisid Juta Õunapuu-Mocanita ja Triin Ruubel, dirigent Atvars Lakstīgala. See oli selline kompaktne teos ja kuidagi lisas sellise – ma ei ütleks isegi, et lisas kirsitordile –, aga see kuidagi pani nagu õigesse kontrasti kogu selle albumi.

Kui sa oma varasematele teostele tagasi vaatad, siis praeguseks oled juba ju kuhugi edasi läinud. Kuivõrd teistsugustena nad sulle endale praegu mõjuvad ja kuhu sa teel oled?

See on väga hea küsimus. Õnneks on teostega nii, et ajaga lähevad need üldiselt paremaks. Justnimelt mõned teosed, mis esialgu tundusid väga toored. Näiteks on üks on teos "On radu, mis juhivad läbi varjude", mida täiesti pandeemia ajal esitati, tegemist oli Balti Muusikapäevade festivaliga ning selline erakordne olukord oli, et proove ei saanud absoluutset teha, muusikuid ma ei näinud. Tegelikult kuulsin teost otseülekandes praktiliselt esimest korda. Mingisugune selline käsisalvestus mulle mingisugusest proovihetkest saadeti, ma sain saata mõned kommentaarid ja nii ta läkski. Toonane olukord muidugi soosis seda, et sai hea salvestuse – publikut ju ei olnud ja see oli ülekande vormis kontsert, seda kontserti sai internetist jälgida.

Aga seda teost kuulates, see oli niivõrd hull kogemus, see emotsioon oli ilmselt nii tugev, et aju või kõik rääkis selle vastu – et see ei saa õnnestuda, see ei ole õnnestunud asi, see ei toimi absoluutselt. Ma panin selle mitmeks aastaks üldse ära, ma ei kuulanud seda, ma ei suutnudki kuulata. Nüüd plaadi kontekstis, kui ma hakkasin seda teost uuesti üle kuulama, siis see tundus vapustavalt normaalne – kõik need tämbrid ja just see voolavus ja vorm.

Kristina, toimetaja ja plaaditeksti koostaja, julgustas väga, et temal oli see vaat et lemmikteos. Nii ta läkski esimeseks lausa, sest selles on hästi palju sellist meloodikat, millest kuulaja võiks võib-olla kohe alguses kinni haarata.

Nii et album annab sulle endale võimaluse ka iseenda teostega uuesti tutvuda ja neile tagasi vaadata. Mis selle albumi sellised järgmised tulemid võivad veel olla ja mida see võib endaga kaasa tuua? Kairos on ikkagi tuntud plaadimärk ja peale selle on sul nüüd oma agent.

See kõik on hästi tore, ma lihtsalt hindan seda praegust hetke nii kõrgelt, kuna see töö on olnud nii kuidagi suur ja üsna vaevarikas. Ükskõik, mis sellest tuleb, isegi kui sellest ei tule midagi, ma arvan, et see plaat on ehk ikkagi aastakümneid olemas ja saab viia kogudesse, raamatukogudesse, kuhu iganes ja kasutada mis iganes eesmärgil. Selle üle ongi mul praegu kõige parem meel. See, mis tuleb, on juba boonus minu jaoks.

Agendi küsimus on ka tore. Mul on tõesti õnnestunud leida üks tore inimene, kes vaatab, mis minust saab. Eks need heliloojad ja kunstnikud on mõnes mõttes tõesti abitud inimesed: see töö on ju tegelikult ikkagi kirjutamine ja kui kuus kuni kaheksa tundi päevas peaks kirjutama, et jõuda optimaalselt endaga hakkama saada ja asjad valmis jõuda, siis seda asja, et keegi ajaks võimalusi salvestuseks, otsiks ettekandeid ja mitmeid esitusvõimalusi, see lihtsalt ei mahu enam sinna tundidesse. Ja kui seda teha, siis tegelikult need tellimused jäävad ikkagi suures osas tegemata või lükkuvad edasi. Neid tunde lihtsalt ei ole päevas nii palju.

Ma praegu loodan sellest küll seda abi vähemalt, et keegi natuke aitaks kaasa sellisele organisatoorsel küljele, et need ettekanded ja salvestuste võimalused kasvaksid. Seda ma loodan küll.