"Järelkasvu meil praegu kahjuks väga palju peale ei tule ja loomulikult on see seotud palgaküsimustega. Viimastel aastatel on sellega väga aktiivselt tegeletud. Just koorijuhtide liit on ajanud taga riigipoolset toetust, mida tegelikult on ka saadud. Selle küsimuse juures pole enam riigi käes see ots," rääkis Roose-Mänd ja lisas, et nüüd on asi pigem koolijuhtide, kooride juhtkondade ja koorijuhtide enda käes.

Roose-Mänd arvas, et noori tooks koorijuhtimise eriala juurde see, kui näidata, kuidas see ajas muutunud on. "Ka noored on teistsugused tänapäeval ja neil on oluline näha tulevikku, visiooni, mis sellel erialal on," sõnas ta.

"Koorijuhtimise eriala ei saagi, või minu meelest ei tohikski olla enam ainult see, et ma iga päev käin kollektiivi juurest kollektiivi juurde, vaid sealjuures ma olen veel kultuurikorraldaja, mänedžer, käin välismaal konverentsidel. Ja võib-olla seda ongi tänapäeva noorele vaja näidata, et tegelikult see eriala on nii huvitav ja sa saad nii paljudes erinevates küsimustes kaasa rääkida," arutles koorijuhtide liidu esimees.

Koorjuhtide palgaküsimuse puhul toonitas Roose-Mänd, kuidas kõikidel koorijuhtidel-dirgentidel peaks olema lepingud, sest lepinguga tulevad sotsiaalgarantiid. "Paljud asjad seisavad just selle taga, et koorijuhid on küll muusikaõpetajatena palgal, aga kooriproove teevad huvialaringina," Huvialaringi tasu ei küündi tema sõnul aga selle kultuuritöötaja miinimumini, mille koorijuhtide liit on teiste alaliitude ja kooriühinguga välja töötanud, mistõttu ollaksegi alatasustatud. "See on kriminaalne, seda pole võimalik läbi lubada," nentis ta.

Roose-Männi sõnul on mõned koolid ja koori juhtkonnad endiselt kinni ajas, mil oli okei anda palk ümbrikus üle. Ta leidis, et tänapäeval peaks aga loogiline olema, et töötataks lepinguga, omataks haigekassat ja puhkuse eest saadaks tasu. "Minu kui koorijuhi jaoks see kinnitab seda, et tööandja väärtustab mind ja tema on nõus minusse panustama, et mina oleksin tasemel," tõi Roose-Mänd välja.

Seoses kohalike omavalitsuste kultuuri rahastamise kärbetega teiste elutähtsamate harude ees, rääkis Roose, kuidas me ei mõtle pidevalt sellistele asjadele, kas kultuur või koorilaul on elutähtsad. "Me pöördume alati kultuuri juurde tagasi, kui meil tekivad keerulisemad hetked isiklikus elus või riigikaitses. See on see, mis meid ühendab. See on meiega kaasas käinud, aidanud vabaduse eest võidelda. See on meie DNA-s sees," rääkis ta. Seetõttu tekitab tema jaoks suurt muret kultuurisektorist raha äravõtmine. Ühelt poolt on ohus laulupidu, sest kui meil pole koorijuhte, siis ei laula ka koolid.

"See on suhtumise küsimus. Inimesed on kinni selles mõtteviisis, et kümme eurot kuus ollakse valmis kooris laulmise eest maksma, kuna see on nii olnud 20–30 aastat," sõnas Roose. Uute koorijuhtide palganõue vastab aga tema sõnul sellele, mis on vaja tänasel päeval toidukorvi eest maksta. "Kui koorjuht teab, mida ta on väärt – ma täiendan ennast, ma valin head repertuaari, minu eesmärk on koorile korraldada põnevaid ettevõtmisi, mina teen selleks kõik, et minu koorilauljal oleks hea ja huvitav hobi, mis teda toidab – siis ma tahan selle eest saada õiglast tasu," rõhutas ta.

Olles Prantsusmaal elanud ja töötanud, leiab Roose-Mänd sealse eluoluga võrdluses, et võib-olla on Eestis puudu sellest, et kogu aeg laiendatakse piire töötamise ja elamisele vahel ehk liiga palju tehakse tööd tasuta. Heaks näiteks toob ta aga Eesti Näitlejate Liidu, kes on suutnud luua tugeva katusorganisatsiooni, pannud paika väga selged palga piirmäärad, millest kõik näitlejad ka kinni peavad.

"Koorijuhid on Eesti peal liialt laiali, pole sellist kommuunitunnetust ja külg külje kõrval töötamist," nentis Roose-Mänd. "Kui iga koorijuht Eestis ütleb korraga, et alla selle ma ei tööta, siis sealt allapoole ei saagi maksta," lisas ta.