Septembri lõpus jõudis Vanemuise väikeses majas vaatajate ette Neil Simoni komöödia "Päikesepoisid", mis räägib loo vananevatest näitlejatest, kelle omavahelised suhted pole aastatepikkuse ühise lavatee järel kiita. Aivar Tommingasel ja Hannes Kaljujärvel on sarnaselt pikk teatritee Vanemuises, esimene alustas näitlejana 1978. aastal, teine ametlikult aasta hiljem, kuigi oli Hermaküla stuudio tõttu teatriga seotud juba varem. 

Aivar tuli ametlikult varem teatrisse tööle ja on aastakese vanem. Kas Aivar on alati sammukese ees?

Hannes Kaljujärv: kui kronoloogiliselt võtta, siis tegelikult olin mina ees ja ootasin Aivarit stuudios. Aga tõesti – niinimetatud tööraamat hakkas mul aasta hiljem peale.

Aivar Tommingas: aadressil Vanemuise 45, kus me asume, sai mul 45 aastat teatris töötatud. 45 aastat tagasi, täpselt samal ajal, see maja tossas, sest mõni päev varem oli see põlema läinud. Selle peale siis vana Ird (Kaarel Ird – toim.) suures majas räuskas, et noored panid ta maja põlema. Minu sünnipäev oli just samal päeval, kui see põlema läks, aga ma ei pidanud seda siin, kui üldse pidasin.

Kas te mäletate omavahelist esimest kohtumist või siis esimest lavapartnerlust?

Aivar Tommingas: ma mäletan, et mulle tohutult meeldis "Lavv-stoori" lavastus. Ja mitte ainult mulle, vaid ikka enamusele, kes seda tükki vaatamas käisid. Hannes tegi seal super osa ja sellest räägiti üle terve Eesti. Meie õpetaja Kaarin Raid tõi meile eeskujuks, et seal Tartus on üks poiss, kes ikka paneb nii, et minge ja vaadake. 

Teadsid sa seda, Hannes, et sind eeskujuks toodi?

Hannes Kaljujärv: ei teadnud. Aga no parem hilja kui mitte kunagi (naerab). 

Aivar, sa oled kunagi ühes intervjuus öelnud, et farss on kõige rohkem võhma nõudev žanr. Kas võhma jagub?

Aivar Tommingas: mul on palju väiksem osa kui Hannesel ja siiamaani on jagunud jah, ei ole hullu. See tükk muidugi ei ole farss, see on ikkagi hea komöödia. Mul on sellega muidugi üks lugu ka.

Kui me Hannesega päris alguses koos istume ja hakkame oma teatritegemistest vanu aegu meenutama, hakkame erinevaid nimesid nimetama. Ja ühe nime puhul ütlen ma, et kes kurat see on, ma küll ei mäleta. Siis läheb mitu repliiki edasi, ma ütlen uuesti sellesama nime ja lisan, et tema on mulle alati meeldinud. Vahepealne jutt ajab aga vaataja nii segadusse, et keegi ei mäleta seda nime või mis selle nimega seoses üldse toimus. Nii et, kallis eesti rahvas, kui te kunagi tulete seda tükki vaatama ja kui ma ütlen sellise lause, siis palun reageerige sellele (naerab). 

Kui palju teil on olnud väga otseseid lavapartnerlusi või millised nendest tulevad ennekõike meelde?

Aivar Tommingas: hiljuti läks just maha "Inspektor tuleb". "Iwonat" mängisime siin majas, see oli väga tore tükk, Uku Uusbergi "Paplid tuules".

Kas nendes rollides, mida te "Päikesepoistes" kehastate, on ka midagi teist endist? 

Hannes Kaljujärv: oma arust ma pole kunagi Aivariga rivaalitsenud. See pole rivaalitsemine, vaid teatud suhteõrnus. Ma väga austan Aivarit ja ma püüan suhtuda õrnalt temasse laval, vaatamata mõningatele tekstiteravustele. 

Selle tüki nimi paraku tingib selle küsimuse. Kuivõrd päikeselised te ise pärast kõiki neid pikki aastaid siin teatris suudate olla? Kust te selle sisemise päikese võtate, et igal õhtul lavale minna?

Hannes Kaljujärv: ega Pavlov ju tegi ka katse – kui ta helistas kella ja koerale toitu andis, siis hiljem, ilma toiduta, hakkasid kellahelina peale maomahlad ikkagi jooksma. Sama on ka selliste vanemapoolsete tsirkusehobustega – et kui kong käib, siis ta võib olla küll uimane või pikali või haige...

Aivar Tommingas : siis ongi kõik ja valud lähevad üle.

Hannes Kaljujärv: asi läheb käima. 

Vaadates teie näitlejateed: kus kõige ägedam tipp teie arvates oli?

Hannes Kaljujärv: tuleb veel (naerab). Ei, ma ei oska ütelda, vara veel analüüsida. Kindlasti oli see juba ära.

Aivar Tommingas: tuleb, tuleb.

Hannes Kaljujärv: ma tean, Aivar, sa pead silmas seda, et sinu auväärses eas kehastad sa Romeot. Sügav kummardus maani – mina enda oma veel ootan...

Aivar Tommingas: ei oska küll niimoodi unistada, kui küsitakse, mis on see roll, mida veel tahaksid teha. Kõik, mis on tore, seda tahaks teha – mingit erilist unistust ei oska nimetama hakata. Ja ma ka ei protesteeri tavaliselt rollide peale.

Kuidas te väljaspool teatrimaja selle lusti ja rõõmu endale tekitate? Akna taga on oktoober, kohe on november, kohe on kottpime.

Hannes Kaljujärv: Aivar on spordivaataja, tema vaatab snuukerit. Või kes need on, kes muna auku ajavad?

Aivar Tommingas: no vaatan – paljud näitlejad vaatavad ja väga hästi ka mängivad. 

Te olete mõlemad muusikalides osalenud. Kui me enne rääkisime, et farss on selline väga võhma nõudev, siis kas muusikal on sellest samm edasi veel?

Aivar Tommingas: Georg Malvius on ikka pannud mind neid tegema ja Malvius ütles, et see on kõige raskem žanr teatris. Ma olen täiesti nõus, sellega. Mu lemmik on "Minu veetlev leedi". Ma olen seal kaht rolli teinud: alguses dubleerisime Hannesega ja tegime Eliza isa, hiljem tegin ka Higginsit. Üldse see tolleaegne Londoni olustik on mulle nii armas ja seda oli mõnus teha. 

Sellega juhtus üks hea lugu ka, kui ma Higginsit tegin. Tal on ju tohutult pikad laulud ja mul oli seal laval kirjutuslaud. Ma kirjutasin ise oma käega need tekstid sinna ja kui vaja oli, siis vaatasin. Lõpuks viskasin need tekstid ära, sest kõik oli peas ja vaimusilmas ma alati nägin neid tekste, mida ma laulsin. Ja siis järsku ühel etendusel näen, et tuleb üks valge rida ja see valge rida läheneb kogu aeg. Läheneb ja läheneb ja kui see kohale jõudis, siis olingi tumm. Läksin lihtsalt järgmisest reast edasi. 

Me oleme nüüd siin seda teie etenduse-eelset aega päris korralikult kulutanud. Mida te muidu teeksite, kui te siin ei vestleks?

Aivar Tommingas: piiluks natukene tekstiraamatut, pikutaks. Eks selle pikutamisega peab ettevaatlik olema. Ma olen ise ühe etenduse ajal magama jäänud ja ei jõudnudki lavale. Minu tekstiga see tükk lõppes ja lava oli ootavaid näitlejaid täis, kes ei saanud aru, miks nad sinna kõik kokku olid tulnud, sest mind, kes ma pidin pika monoloogi pidama ja tüki ära lõpetama, polnud. Mina magasin lava taga.

Mul olid sellised head kaltsud seljas, ma võisin ükskõik kuhu pikali heita ja see tükk oli nii jube pikk, nii et lõpuks mul tuli lihtsalt uni peale. Ärkasin selle peale, et kostus lõpumuusika. Siis ma vaatasin läbi horisondikatte väikeste aukude – kõik on laval ja eesriie läheb vaikselt ette. Kuna etenduse juht sai aru, et mind ei tulegi, siis laskis eesriide ette.

Ma saan aru, et teil tuleb "Päikesespoiste" tõttu päris töine hooaeg?

Aivar Tommingas: 27 etendust ühel hooajal, üks on nüüd tehtud, 26 on jäänud. Mulle see õudselt meeldib. Mulle tohutult meeldib, kui saab sellist head tükki hästi palju mängida. See annab selle vabaduse, et sul on hea lavale minna, sest sa ei lähe sinna tuletama, vaid sa lähed sinna realiseerima, mängima, mõnuga asja tegema.