Palju õnne selle preemia puhul! Kas see üllatas teid?

Aitäh. Muidugi üllatas, sest igapäeva töö on igapäeva töö. Ootamatu tähelepanuavaldus ikka üllatab.

Räägime teie igapäevatööst. Olete Eesti Filharmoonia Kammerkoori produtsent. Teie päevad on täis muusikat, aga inimesed võib-olla üldse ei tea, mida tähendab töö, mida te teete.

Päevad on täis muusikat ja tegelikult on see väga tore ja huvitav töö. Saab töötada muusikutega, aga tegelikult tuleb igapäevaselt ette ka palju tehnilisi asju. Eks ta selline korraldustöö on. Kõige lihtsamalt kokkuvõttes tuleb korraldada muusikutele hea elu ja esinemisvõimalused.

Kuidas teie päevad praegu välja näevad?

Praegusel hetkel kammerkoor koos Tallinna kammerorkestriga salvestab Tõnu Kaljuste juhatusel "Joonase" oratooriumit. See on päris suur ettevõtmine. Väga suur lugu ja väga suur koosseis.

Hakkame tulema nii algusest kui võimalik. Kuidas te muusika juurde jõudsite?

See tuli vist väga loomulikult. Laste muusikakooli klaveritunnid, siis tulin Tallinna Westholmi gümnaasiumi, kus oli muusika klass. Sealt sattusin Ene Üleoja juhatatud Nooruse koori. See oli väga aktiivne ja heal tasemel koor, kus toimus ka aktiivne seltsielu.

Tol ajal ei olnud ju muud igapäevaselt väga teha, siis me korraldasime ise omale kontserte ja muusikaelu. Sealt edasi läksin Tallinna Konservatooriumisse (tänane Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia). Korraldus on kuidagi alati sees olnud. Hakkasime konservatooriumis Tudengijazzi festivali korraldama, mille Märt Krell algatas.

Aga konservatooriumis õppisite mida?

Muusikapedagoogikat.

Õpetajana olete töötanud?

Ei.

Päevagi?

Päevagi.

Kuidas see nii läks?

Kuidagi läks. Läksin tööle Eesti Kooriühinguse. Seal oli neil abikäsi vaja rahvusvaheliste koorifestivalide korraldamisega. Nooruse koori lauljana olin juba tuttav kõikide koorijuhtide ja sealsete tegelastega. Seal sai põhialgus tehtud korraldusega. Vigala seminarlaagrid, koorifestivalid, sai kutsutud siia erinevaid dirigente ja lektoreid. Sealt edasi sattusin aastateks 1995–2000 filharmoona kammerkoori.

Mida tähendas tol ajal Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontserdielu korraldamine produtsendina? See oli huvitav aeg.

See oli tõesti väga huvitav aeg. Pean tunnistama, et see aeg õpetas mulle väga palju. Aitäh Tõnu Kaljustele, kes oli juba rahvusvahelist muusikaelu näinud ja õpetas seda siin väga toredasti. Väga õpetlik aeg.

Mida see töö endast tollal teie jaoks kujutas?

See oli aeg, mil Kammerkoor oli eraldunud Eesti Kontsertiks iseseisvaks organisatsiooniks. Siis hakkaski iseenda koorielu korraldamine. Kõik tuli endal teha. Kontserdid, reisid, plaadistused.

Keerukusi oli rohkem, aga samas oli huvitavam ja entusiastlikum aeg. Väga palju abikäsi tuli mujalt ja kõik asjad olid teistmoodi lahendatavad. Praegu tundub neid raskusi rohkem olevat. Rahalisi ja tehnilisi abistajaid oli rohkem. Kõik said aru, mille nimel tehakse ja kõigil oli huvitav teha.

Sealt liikusin edasi Eesti Kontserti, kus olin 17 aastat produtsendi assistent. Põhitöö oli samasugune, aga seal oli skaala väga lai. Kammerkooris töötad ühe kollektiivi jaoks ühtede muusikutega, korraldad nende elu. Eesti Kontserdis oli vastupidi. Pidi publikule pakkuma väga eriilmelisi kontserte, esinejaid ja interpreete. Aga ka väga huvitav.

Milliste eriliste projektide peale täna tagasi mõtlete?

Neid on palju. Just saime Tiina Lokkiga kokku ja meenutasime algusaegu. Üks suuremaid oli koos PÖFF-iga Philip Glassi ansambli "Koyaanisqatsi" kontsertlinastus, mis oli Linnahallis üks viimasemaid suuri projekte üldse. Tõesti üks suuremaid ja keerulisi, aga õnnestus väga hästi.

See on üks väärikamaid, mida meenutada. Aga sealt edasi ka Michael Nymani ansambel, Berliini filharmoonikud, Londoni sümfooniaorkester. Kõik on väga märgilised.

Üks ekstreemsemaid asju, mida on tehtud, oli festival Nyyd raames korraldatud London Sinfonietta kontsert. Ühe loo juurde oli tarvis 400 musta kilki, kes teevad häält. Siis ma nad kuskilt Lätist kilgikasvandusest sain. Nad toodi varem meile kohale. Aga kilgid on sellised loomad, kes söövad üksteist ära, kui neil süüa pole. Nii et pidin neile tooma kogu aeg salatilehti, vaatama, et nad oleksid söönud, üksteist ei sööks ja ka laulaks. Kui kontsert lõpuks toimus ja kilgid olid oma akvaariumis laval ja suurepäraselt esinesid, siis oli küll väga hea tunne.

Publikuna on raske hinnata, kuidas kontsert teoks saab. Iga suur maailmatasemel nimi on tegelikult ju ikkagi töövõit?

On töövõit. Läbirääkimiste asi. Tuleb vaadata, kuidas need tuurid jooksevad. Lihtsalt kutsuda ei saa. Orkestri liigutamine on ju väga kallis. Seal on pikad läbirääkimised, mis algavad juba paar aastat enne kontserti.

Mida on vaja ühe kontserdi õnnestumiseks?

Head muusikut. Siis kindlasti õnnestub. Raske on tehniliselt midagi nii untsu keerata, et heal muusikul ei tuleks hea kontsert välja.

Kui kontsert on jõudnud hetke, et lavale on astumas muusik, kes on Eestisse kohale saadud, ja teie istute saalis, kas siis saate juba vabalt nautida?

On erinevaid situatsioone. Kui tead, et kuskil on olnud ärev olukord või probleem, siis ikka natuke närveerid, et kuidas läheb või kuidas sellega nüüd on. On ka hetki, kui tead, et kõik on imehästi, paned silmad kinni ja kuulad.

Keda viimati nii kuulasite?

Siin võib-olla pööraks hoopis muusikateatri poole. Väga suure huviga vaatasin ja kuulasin praegu ka korduslavastuvat "Macbethi". Sumera muusika sobis sinna väga hästi. Küll mitte silmad kinni, aga see jättis väga suure elamuse.

Mulle väga meeldis ka Birgitta festivalil James MacMilleni juhatatud kammerooper "Halastus". See on viimase aja üks emotsionaalsemaid kuulamisi.

Kas muusikute ja kunstiinimestega on kerge koos töötada?

On küll. Eks iga inimene on omaette indiviid ja artistid seda enam. Kindlasti tuleb ette keerukamaid vestlusi või selgitamisi, aga ma ei ütleks, et see koostöö raske on. On ka keerukamaid läbirääkimisi kava või tingimuste osas. Suured staarid, kes siin käinud on, ei ole keegi olnud nii suur diiva, et oleks probleeme olnud.

Popmuusikute puhul räägitakse tihti nende erinõudmistest. Kas klassikalise muusika artistidel on ka ekstravagantseid raidereid?

On, aga mitte nii, et peavad olema diivanid ja palmid nagu popmuusikud lava taha tahavad. Elevanti Estoniasse lava taha pole lohistanud, aga on olnud vaja näiteks prantsuskeelset lapsehoidjat või on kellelgi kindlasti punast veini vaja pärast kontserti. See on tavaline.

Teie meeskonda võib ka lugeda teie õde, Viive Valperit, kes on olnud legendaarne Eesti Filharmoonia Kammerkoori noodikoguhoidja. Kui paralleelselt teie teed on liikunud?

Mu Tallinnasse tulek oli ka temaga seotud. Õde oli siis juba ees konservatooriumis. Ma ei tahtnud olla enam väike õde Haapsalu keskkoolis ja otsustasin võtta oma tee jalge alla. Julgustas see, et õde juba Tallinnas oli. Ütleme nii, et olen tema järel sujuvalt jõlkunud. Kui mina kooriühingus töötasin, siis töötas Viive Rahvusraamatukogus. Kui Kaljuste mind Kammerkoori kutsus, siis selgus, et sinna on vaja ka noodikoguhoidjat. Mõtlesin, et mul on üks raamatukoguhoidjast tuttav, kes nootidest üht-teist teab ja nii ta sinna sattus.

Mis on ühe muusikaprodutsendi edu võti?

Teadmised, silmaring ja enda maitse. Üksinda ei tee keegi midagi. Minul on see õnn olnud, et mu kõrval on olnud alati väga toredad inimesed. Tuleb pakkuda publikule midagi väga huvitavat, ilusat ja erakordset.