Näituse kuraator ning idee autor Anu Allas tõdes, et kõik kolm kunstnikku on oma riikides hästi tuntud ning ühtemoodi "raamist lahti". "Need kolm naiskunstnikku ikkagi tõusevad omas ajas esile – nad on omas ajas natuke raamist lahti. Samas, me tahtsime näidata Eesti, Läti ja Leedu kunsti koos, sest meie kunstiajalood on nii sügavalt üksteisega seotud ja moodustavad tegelikult ühe mõtestatud terviku."

Maija Tabaka, kes on siiani kunstnikuna tegev, on oma töödes leidnud inspiratsiooni Frederico Fellini filmidest ning tahtis oma piltide kaudu anda edasi müstilist, reaalsusest ära libisevat maailma. Tabaka dramaatilisus kandus üle ka tema ellu.

"Ta oli ikkagi tuntud väga dramaatilise tegelasena juba noorest peast - ta õppis Läti Kunstiakadeemias, aga visati sealt 1960. aastate alguses välja. Ametlik põhjendus oli see, et ta oli maalinud ananassi, mis oli nõukogude kunstikontekstis ebasobiv teema. Aga tegelikult oli ta lihtsalt sedavõrd provokatiivse käitumisega, et käis õppejõududele natuke närvidele," selgitas Allas.

"Hiljem ta läks küll kooli tagasi ja lõpetas selle. Aga ta oli tuntud ka oma välimuse poolest - ta kandis daamilikke riideid ja kübaraid Nõukogude Läti hallis ja igavas kontekstis. Ta oli väga silmatorkav tegelane," rääkis Allas. 

Kumu näitusel on väljas ka Tabaka töö pealkirjaga "Džungel", mille ta maalis Lääne-Berliinis ja mis Eesti kunstivaatajale meenutab pisut Eduard Wiiralti "Põrgut". "Tabakale määrati Saksa akadeemilise vahetusteenistuse stipendium ja ilmselt siis Nõukogude Liidu perspektiivist vaadatuna oli selle eesmärk näidata, kui liberaalne on Nõukogude võim," ütles Allas.

""Džungel" on Tabaka Berliini sarja esimene pilt ja kujutab Lääne-Berliini ööklubi, mis eksisteerib tänaseni ja seal ööklubis muidugi kasutati ka igasuguseid keelatud aineid meeleolu üleval hoidmiseks. Ja kui Tabaka tuli Berliinist tagasi ja näitas oma töid Riias, siis seal kõneldi sellest tööst, kui lääne kapitalistliku ühiskonna kõige õudsamast representatsioonist," jutustas Allas. 

Näitusel on ka Malle Leisi töö, mis viitab kaudselt Nõukogude võimu repressiivsusele. Pildil on Malle Leisi tütar Sandra Jõgeva umbes 10-aastasena ja see töö on maalitud seoses ühe ära jäänud Prantsusmaa reisiga.

"Nõukogude Liidu kunstnikel oli ju väga keeruline saada välismaale - kunstnikud said kord kolme aasta jooksul taotleda kohta üleliidulises turismigrupis, et siis reisida mõnda lääneriiki. Malle Leis sai koha Prantsusmaale minevas turismigrupis, aga päeval enne ärasõitu sai ta kõne, kus öeldi, et tal siiski ei ole võimalik sellele reisile minna. Hiljem küll tuli välja, et ta võidi ajada segamini Mare Vindi või Aili Vindiga, kellele see keeld tegelikult oli mõeldud. Aga reis Prantsusmaale jäi ära ja seda see töö meenutab," rääkis Allas. 

Kõik kolm kunstnikku kasutavad värve väga julgelt, samas on kõikidel oma eriline tonaalsus. "Neid eristab kindlasti teatav emotsionaalne tonaalsus - Malle Leis esindab külmemat, natuke distantseeritud kunsti tegemise viisi, olles hästi rafineeritud pildikeelega ja hästi läbi töötatud. Maija Tabaka seal kõrval on üliekspressiivne, dramaatiline, ta ei hoia tagasi – pildid on tõesti väikesed plahvatused."

"Rožanskaite on väga mõtlev kunstnik ja teda on kohati valesti mõistetud. Teda süüdistati isegi selles, et ta on värvipime, et ta ei oska värve kokku panna. Eks see viis, kuidas ta värve kokku paneb, oligi teistsugune kui tollase Leedu maalitraditsioonis," lisas Allas.

Kolme Balti naiskunstniku näitus jääb Kumus avatuks kuni 24. jaanuarini.