Riho Sibul sündis Raplas, käis Järvakandi keskkoolis ning alustas seal ka oma muusikuteed – kitarristina kohalikus ansamblis Welled. "Riho oli küll isa poolt võrukas ja ta armastas ise öelda, et tahab olla vaheldumisi võrukas ja hiidlane, aga tegelikult ta oli ikkagi Raplamaa poiss. On tore, et see tuba lõpuks ikkagi Raplasse tehtud sai," sõnas Vaiko Eplik. 

Koos toa avamisega esitleti ka Riho Sibula postuumselt ilmunud plaati "Viimane". "Tegelikult oli see plaat Rihol koostöös Arvo Urbiga valmis. Arvo sõnul oli Riho selle enda poolt ära kinnitanud. Nii et selles mõttes on meil tõesti hea rahulik tunne seda välja anda," rääkis Ain Agan. Avaldamata Riho Sibula loomingut on aga veel ning selle võimaliku väljaandmise osas alles peetakse plaane. 

Sibulale pühendatud toas on välja pandud ka kõik talle kuulunud kitarrid – osad füüsiliselt, teised fototapeedina. Aukohal on Washburni kitarr, millega on sisse mängitud suur osa Eesti 80-ndate rokiklassikast. Epliku sõnul pakkus kitarride kohta info kogumine ka põnevaid üllatusi.

"Washburni kitarr varastati 90-ndate keskel ja see oli üle kahe aasta Riho jaoks kadunud. Hämaratel asjaoludel sai ta pilli siiski tagasi. Kui kitarri tagaküljelt katteplaat maha keerata, siis vahepealne omanik on ilmselt luubi abil hästi peene harilikuga sinna venekeelse tänukirja jätnud, kus ta kiidab pilli ja tunnistab, et tal oli rõõm paari aasta jooksul sellel kitarrimängu õppida," jutustas Eplik. 

Kõiki Sibula pille ei saa Raplas füüsiliselt näidata, sest need on varalahkunud muusiku sõprade poolt kasutusse võetud. Nii on mitu pilli Ain Agani ning Vaiko Epliku käes, ühe kitarri sai endale ka Mari Jürjens. "Need pillid teenivad Eesti muusikat edasi," ütles Agan ja lisas, et Sibulal oli kombeks sõpradele oma kaabusid, pintsakuid ja mantleid kinkida.

"Näiteks see pintsak, mis mul täna seljas on, selle kinkis Riho pärast meie ühist ja ühtlasi ka tema viimaseks jäänud kontserti Arvo Pärdi keskuses. Aga lisaks on mul vähemalt kolm mantlit ja umbes 12 pintsakut," rääkis Agan. Eplik nentis, et teda teeb see kadedaks, sest on üks vähestest Sibula sõpradest, kes endale liiga pikkade käte tõttu pintsakut ei saanud.

"Kui Riho oli õitsvas Nõukogude Liidus noor rokkstaar, ei olnud ju midagi saada – just niisuguseid häid asju, mida lääne rokkstaarid kandsid. Mulle tundub, et kogu ülejäänud elu ta kompenseeris seda. Ta oli kõva e-poodidest tellija – klassikalised Inglise tviid ülikonnad ja Itaalia nahkkingad," rääkis Eplik ning tõdes, et temagi hakkas endale esinemiskostüüme hankima just pärast Sibulaga tutvumist.

"Mina olin ju niisugune raju noor indie-mees ja käisin laval nende riietega, mida ma igapäevaselt kandsin. Tänu Rihole sai üsna kiiresti selgeks, et artist võiks ikkagi artisti moodi välja näha ja pruune kingi džentelmen pärast kella viit ei kanna," muheles Eplik.