Kohaliku filmiökosüsteemi kokkulepete, väljakutsete ja tulevikustsenaariumide üle arutlevad režissöörid, produtsendid, näitlejad ja stsenaristid.

Hiljuti jõudsid Ameerika Ühendriikides lõpule selle sajandi pikimad ja märgiliste võitudega filmitööstuse ametiühingute streigid suurtootjate ühenduse AMPTP^[1] ja stsenaristide ühenduse WGA^[2] ning näitlejate ühenduse SAG-AFTRA^[3] vahel, mille taustsüsteemist ka 15. septembri Sirbis^[4] kirjutasin. Sellest tõukuvalt kutsusin ühe laua taha kohalike erialaliitude esindajad, et uurida, kuidas meie näitlejad, produtsendid, režissöörid ja stsenaristid omavahel koostööd teevad ja mida tuleb teha, et eestlased ka edaspidi Eestis filme teha saaksid.

Elina Litvinova on Eesti Filmitööstuse Klastri (EFK) juhatuse liige. 2015. aastal asutatud klaster on 21 suuremat filmitootmisfirmat esindav organisatsioon, mille eesmärk on olla strateegiline partner valdkonna tulevikku puudutavate lahenduste väljatöötamisel. Tõnn Lamp on Eesti Näitlejate Liidu (ENL) esimees. 1917. aastal asutatud kutseliste näitlejate erialaliit, mille eesmärk on kaitsta oma liikmete õigusi, tõsta näitlejaameti väärtust ühiskonnas ja tegeleda näitlejate varaliste õigustega. ENLil on 580 liiget, kellest ligi 530 on puhtakujulised kutselised näitlejad ning nad esindavad ligi 95% kõigist Eesti kutselistest näitlejatest. ENL on rahvusvahelise näitlejate föderatsiooni FIA liige. Lauri Lippmaa ja Andris Feldmanis on Eesti Stsenaristide Gildi (ESG) kaasasutajad. ESG loodi 2018 ja selle peaeesmärkide hulgas on seista professionaalsete stsenaristide õiguste eest ning aidata avalikkusel teadvustada stsenaristi kui autori rolli filmi valmimisel. Gildil on 23 liiget. ESG on Euroopa Stsenaristide Föderatsiooni FSE liige. Liina Triškina-Vanhatalo esindab Eesti Filmirežissööride Gildi (EFG) ja on üks selle asutajatest. EFG loodi 2020 eesmärgiga esindada režissööride huve ja lahendada nende probleeme. EFGs on 36 liiget, kes on peamiselt mängufilmirežissöörid, aga ka mõningaid dokumentaal- ja animafilmitegijaid. EFG on Euroopa Filmirežissööride Föderatsiooni FERA liige.

Mis on põhilised küsimused millega oma organisatsioonides praegu tegelete?

Elina Litvinova: Aastaid on meie kõige teravam koht see, et filmirahastus tõuseks ja filmide tootmises oleks kindlustatud järjepidevus ja jätkusuutlikkus. Hiljuti koos ENLiga korraldatud sügisseminari "Näitleja ja produtsendi ühisosa Eesti filmis" valguses on suur eesmärk jõuda omavahelise hea tava kokkuleppeni ja sama plaan on ka teiste liitudega, aga kõike ei saa korraga teha. Meiega liitus ka just tegevjuht Piret Tibbo-Hudgins, kes aitab meil arendada koostööd teiste liitude ja institutsioonide vahel. Klaster tegeleb hetkel väga mitmekesiste küsimustega. Meil on töögrupp, kes tegeleb filmilinnakuga, et Paljassaarde tuleks stuudio. Teine töögrupp, kes käib kultuuriministriga rääkimas rahvusvahelisest koostööst ja eelarvete suurendamisest. Kolmas töögrupp, kes tutvustab Film Estoniat ja cash rebate vajadusi ja võimalusi. Neljas töögrupp, kes tegeleb töötasude ja kõikide tootmisjuhtide kokku kutsumisega, et püüda reguleerida seda, et rohkem raha jääks autoritele.

Tõnn Lamp: Meie eesmärk on praeguse arengukava kohaselt sõlmida kõigis näitlejatööd puudutavates valdkondades kollektiivlepingud. Praegu on meil olemas kollektiivleping Eesti Etendusasutuste Liiduga, mis reguleerib näitlejate töötamist teatris. Seal on kirjas töötingimused, tööaja piirangud, millal tuleb ületundide eest maksta ja kõik sellised tehnilised asjad. Meil on ka koostööleping Rahvusringhäälinguga, mille üks osa reguleerib töötasu ja -tingimused ning teine esitajatasu, ehk tasu mille ERR maksab esituste kasutamise eest - SAG-AFTRA streik Ameerikas oli seotud esitajatasudega (residual payments, remuneration). Viimati tehtud palgauuring näitas, et 75% eesti näitleja teenistusest tuleb teatrist, kuskil 15% audiovisuaalvaldkonnast ja siis ülejäänu tuleb reklaamide, õhtujuhtimiste ja muu pealt. Meie liikmeskond on umbes pooleks vabakutseliste ja täiskohaga teatris töötavate näitlejate vahel.

Lauri Lippmaa: ESG viie tegutsemisaasta jooksul on meie kui gildi nähtavus kindlasti aidanud kaasa stsenaristide positsiooni paranemisele filmi- ja televaldkonnas. Oleme kaardistanud ära  töötavad stsenaristid ning koostanud eestikeelsed baaslepingud nende õiguste kaitseks nagu näiteks hea tava lepe, mille me esimeses järjekorras koos režissööride ja produtsentidega tahame läbi arutada.

Andris Feldmanis: Ma lisan veel juurde, et ESG puhul on algusest peale olnud küsimus, kui palju see on lihtsalt eriala organisatsioon professionaalide esindamiseks ja kui palju on temas hariduslikku alget. Algselt korraldasime ka stsenaristide konverentsi ja erinevaid töötubasid, aga olude sunnil on ESG viimasel ajal jäänud kitsamalt stsenaristide huvide eest seismise gildiks.

Liina Triškina-Vanhatalo: EFG sai loodud keset kõige sügavamat koroonakarantiini kui käisid arutelud Euroopa Liidu autoriõiguste direktiivi üle ning saime aru, et režissöörid esindavad laua taga küll iseennast, aga režissööride laiema esindatuse huvides oleks vaja oma gild luua. "Praktiliste" inimestena hakkasime kohe tegelema probleemidega, mis on seotud lepinguliste suhetega.

Aga miks üldse peaks üks tootja, režissöör, stsenarist või näitleja olema sellise organisatsiooni liige?

Litvinova: Minu meelest see koondab valdkonda väga palju. Eesti audiovisuaalmaastik on nii väike, et raskused ja väljakutsed, millega me kokku puutume koonduvad niimoodi ühte ruumi ja mitmekesi on lahenduste poole lihtsam liikuda. Samamoodi on oluline, et EFK näol tekib Kultuuriministeeriumi, platvormide-telejaamade ja Eesti Filmi Instituudi (EFI) juurde konkreetne vestluspartner. Pärast klastri loomist on mitu juhatust vahetunud, aga omavaheline koostöö on selle aja jooksul palju tugevamaks muutunud. Loomulikult me oleme ka konkurendid, aga valdkonnaülestes asjades hoiame kokku.

Lamp: Ma sekundeerin Elinale ja ENL on siin küll kõige vanem organisatsioon, aga kõigis põhiküsimustes nagu töötingimustes ja -tasudes kokku leppimine on oluliselt lihtsam ühinguna, kui hakata seda kõike individuaalselt läbi rääkima. Panime koos klastriga endale kevadeks tähtaja, millal me tahaksime saada valmis omavahelise hea tava lepingu, et panna paika töösuhted, kuidas oma valdkonnas tegutseme.

Lippmaa: Gild on eeskätt oluline stsenaristidele endile, kuna meie ameti esindajad on filmitööstuse sees kõige nähtamatumad; meid tunnevad peamiselt vaid produtsendid ja režissöörid. Ehk teisisõnu, kui meie oma võrdlemisi üksildase töö lõpetame, alles seejärel tuleb kokku selle töö ellu viimiseks vajalik nö vennaskondlik võttegrupp; kõik tunnevad kõiki. Mis tähendab, et stsenaristid ka omavahel ei pruugi nägupidi tunda teineteist, nii et see kaardistamine on aidanud stsenariste kokku tuua, saamaks aru, milliste probleemidega indiviidid on kokku puutunud, et hakata nende küsimuste tuuma lahendama.

Triškina-Vanhatalo: Kuigi me kandideerime režissööridena nendele samadele rahadele ja oleme ühel hetkel konkurendid, siis mingis mõttes on ainult teine režissöör see, kes sind päriselt mõistab. Minu jaoks oli see täielik heureka moment. Samamoodi kui kohtuda Euroopa katusorganisatsiooni FERA üldkogul teiste režissööridega mujalt Euroopast, siis mingites jututeemades on automaatselt klapp, kuna kõigil on samad põhikirjalised eesmärgid, nii Eestis, Serbias kui Soomes. Vahetame kogemusi ja tutvustame oma ametit nii avalikkusele kui poliitikutele, sest kusagil ei teata lõpuni ka seda, mida režissöör teeb. Näiteks Taani Režissööride Gild avaldas hiljuti dokumendi kõige selle kohta, mis on ühe režissööri töö ja seda tutvustatakse siis laiemale avalikkusele.

Litvinova: Filmimaastik on lühikese aja jooksul väga kiiresti muutunud. Need skeemid, kuidas täispika  filmi ideed realiseerida on kõik nii rahvusvaheliseks muutunud, et ongi vaja mingisugust ühist valdkonna tutvustust.

Oktoobri lõpus korraldasid näitlejad ja produtsendid ühiselt seminari ühisosa leidmiseks, novembris toimusid ka erinevad valdkondlikud strateegiakohtumised ja tundub, et eriala organisatsioonid teevad väga tihedalt kootööd. On see alati nii olnud või on see viimase aja asi?

Litvinova: Mina arvan, et see on pigem viimaste aastate asi. Tööstus on jõudnud sellisele tasandile, et  kuidagi on vaja seda maastikut korrigeerida ja sobituda kõigi vajadustega. Me toodame rohkem ja kui projektid kasvavad suuremaks, siis on ka vaja uuendada igasuguseid kokkuleppeid, kuidas  üldse kõikide osakondadega koostööd teha. Klaster käib koos iga kuu, aga alles nüüd hakkas tööle tegevjuht ja saame kõikide liitudega regulaarselt kohtuda ja neid teemasid adresseerida.

Triškina-Vanhatalo: Tihtipeale on koostöö siiani sporaadiline olnud ja aktiviseerutakse siis, kui on mingit tulekahju vaja kustutada, aga ma arvan, et üleüldise töörahu nimel on vaja teatud asju täiesti koos ühe laua taga selgeks arutada, et baaskokkulepped oleksid kaetud.

Mis need baaskokkulepped on, mis peaksid korras olema, et valdkond saaks normaalselt areneda?

Triškina-Vanhatalo: Praegustes väheste rahaliste võimalustega oludes tuleb reeglid kokku leppida kõigi osapoolte vahel koordineeritult. Nii näitlejate, režissööride, stsenaristide kui kõigi teiste erialadega ning nad ei saa üksteisele vastu käia ehk keegi ei tohiks nõuda midagi, mis on tegelikult reaalsuses võimatu. Selleks on vaja ühist inforuumi, mille aluseks on võrdne alginfo, millest edasi lepitakse mingites asjades kokku. Kuigi on absurdne võrrelda meie olukorda Ameerikaga, siis ka sealsetes DGA^[5] lepingutes on väga suur diferentseeritus vastavalt eelarve suurusele.

Feldmanis: Ma olen sellega väga nõus ja valdkonnal võiks palju kasu olla, kui näiteks anonümiseeritud andmete põhjal projektide või filmide lõikes saada ülevaade keskmisest režissööri- või stsenaristitasust. Mul ei ole õrna aimugi, palju keskmine stsenaristi tasu on filmi eest Eestis. Kui me räägime rahast ja sellest, et seda on vähe, siis me peaksime rääkima konkreetselt numbritest, sest abstraktselt rahast rääkimine ei tähenda midagi, aga andmed annaksid mingi põhja olukorrale, kust saaks ühiselt edasi liikuda. Võib-olla seda ongi vaja, et mõtestada, mis tingimustel on Eestis üldse võimalik stsenaristi ja režissöörina ellu jääda.

Litvinova: Minu meelest EFI eelarvenõunik on arvestanud eelarvetest selle protsendi välja, aga asi on selles, kui jagada summa ajaperioodi peale ära, millal film valmib, siis see on absoluutselt igasuguste numbrite alampiir. Praegu ongi selline huvitavalt absurdne olukord, kus peab tegelema kõiksuguste regulatsioonide ja hea tava lepetega, aga tegelikult taandub kõik selleni, et Eesti filmi rahastus on jäänud kümnendi tagusesse aega ja seetõttu ei suudeta nende muutustega kaasa tulla.

Lamp: Nüanss, mille võiks juurde lisada on see sama digitaalse ühisturu direktiiv, mida Liina enne mainis ja mis puudutab kõiki audiovisuaalteose õiguste omajaid ning mille puhul me oleme Eestis endiselt aastas 1993 ehk meie autorite jaoks ei ole mitte midagi muutunud kuigi seadusandlus Euroopas on muutunud. Ehk tahaks kohaliku seadusandlusega jõuda sinna, et audiovisuaalteose õiguste omajate töö- ja karjäärimudel oleks jätkusuutlik ning nad suudaksid selle pealt, mis nad kunagi loonud on, ka hiljem teenida kasutustasusid. Kindlasti on valdkonnal olemas teatud ühisosa seadusandlikkus pooles, millega saaks efektiivsemalt tegeleda. Näiteks Euroopa Liidu audiovisuaalmeedia teenuste seaduse direktiiv, mis on vastu võetud selleks, et kaitsta Euroopas loodud sisu Ameerika mõju eest. Ma väidan, et täna ei tea Eestis keegi, kui palju on Netflixil siin kasutajaid, kui palju nad teenivad Eesti turult ja kui palju nad võtavad ära eestlaste aega eestikeelse audiovisuaalloomingu vaatamiselt. Paar aastat tagasi lootis Kultuuriministeerium, et selle direktiivi abiga võiks olla võimalik saada umbes 4 miljonit eurot aastas Eesti filmile juurde ja selle kohta uuriti ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist, kes arvasid, et see vist ikkagi ei õnnestu ja asi lükati kalevi alla. Nüüd on see teema õnneks uuesti päevakorral, aga edastajad pole just väga positiivselt meelestatud, kuna direktiivi raames on võimalik kehtestada ka teatavad soodustused kohaliku loomingu tootjatele, aga kuna see puudutab just nimelt voogedastusplatvormide maksustamist, siis maksustada tuleb võrdsel põhimõttel nii välismaist kui ka kodumaist. Prantslased näiteks seisid oma õiguste eest nii, et said miljarditesse ulatuva võimsa raamlepingu Netflixiga just nimelt kohaliku turu kaitsmiseks. See on üks koht, kus me saaksime olla valdkondlikult ühise asja eest väljas ja vaatama seda võimalusena tuua raha Eesti filmi.

Kuidas seda siis saavutada, et Eestis oleks võimalik režissööri, tootja, stsenaristina ellu jääda?

Litvinova: Kui numbreid vaadata, siis on selge, et kogu Eesti film ja kultuur üleüldse seisab ju ainult suure entusiasmi peal. Filmivaldkonna uue arengukava hiljutiste arutelude käigus käis päris palju läbi, et mis see Eesti film ja filmikultuur on ja kellele seda vaja on, kui ei jätku piisavalt vaatajaid. Me peame tegelema väga aktiivselt publiku kasvatamisega kui soovime sissetulekut saada sellistele filmidele, mille tegemist me peame väärtuslikuks.

Triškina-Vanhatalo: Paralleelselt on vaja tegeleda poliitilise lobitööga ja poliitmaastiku pideva jälgimisega, seadusandlusega, koduste reeglite läbi rääkimisega ja loominguliste võimaluste parandamisega.

Lippmaa: Kõige olulisem, mis tuleb Eestis kaardistada ja kokku leppida on proportsioonid ja põhimõtted. Raha vähesus ei tähenda, et autorid ei peaks õiglast tasu või võimalusel boonuseid saama nagu läänemaailmas. Just õiglane proportsioon eelarvest näitab, kas autori suhtes on austus. Need on asjad, mis on praeguse, lahendamist vajava olukorra DNA.

Triškina-Vanhatalo: Meie EFGs oleme ka seda meelt, et kulka seaduse muutmise eelnõu on pigem hea algatus. See on väike samm, aga kindlasti samm edasi. Hetkel on veel helesinine unistus, et meie sotsiaalkindlustuse-süsteem tervikuna muutuks, aga Kulka eraisikutele makstavate toetuste ja stipendiumite maksustamine olukorras, kus tegemist on tegelikult tööga, olgu see stsenaariumi kirjutamine või lavastusplaani tegemine, siis ma siiralt loodan, et see läheb läbi. Kui mõelda, mis on kulka põhiline funktsioon selle loomisest alates, siis see on ju olnud eraisikust kunstniku toetamine ja me loodame, et vabakutselistele eraisikust filmitegijatele eraldatavate toetuste proportsioon kulka eraldistes edaspidi kasvab.

Lamp: Minu meelest on selle seadusemuudatuse probleem selles, et see on tellija nägu ja lähenemine on arg ning me anname ära osa rahast, et riigil oleks mingigi soov tegeleda vabakutseliste sotsiaalsete garantiidega. Sest praeguses olukorras on riigi rahandus niigi halvas seisus ja see on viimane asi, mille peale nemad mõtlevad. Praegu oleks üks võimalik lahendus läbi kultuurkapitali astuda esimene julge samm, et tegelikult ka tagada sotsiaalgarantiid vabakutselistele loovisikutele. Peaksime valdkonnana kujundama ühtse positsiooni, kus me ütleme, et sel hetkel kui loovisik ei tööta, siis ta peaks saama riigi poolt läbi loomeliitude seaduse endale ravikindlustuse ja pensioni. Nagu prantslastel on intermittents du spectacle teatrivaldkonnas ja mis puudutab kõiki, kes selles vallas töötavad, nii näitlejaid, tantsijaid, lauljaid, kõiki. See on juba 1930. aastatest toiminud süsteem, kus iga kord kui töötad, siis maksad sinna süsteemi sisse ning vastutasuks on sul olemas sotsiaalsed garantiid. Sa panustad oma tööga süsteemi. Kui ma hüppan korraks ideaalmaailma, siis seda ma sooviksin näha. Tugevat katusorganisatsiooni, mis tegeleb autoriõiguste ja nende teostamisega ning samal ajal on paigas sotsiaalsed garantiid. Täna sellist toimivat süsteemi ei ole. Täna püüab igaüks ise hakkama saada.  Rootsis on näiteks 129-aastane organisatsioon nimega Scen och film, mis esindab kokku 130 teatri ja filmiga seotud ametit alates näitlejatest ja lavastajatest, kuni kinode piletimüüjateni välja. Viskan lihtsalt mõtte õhku, et kõrvalmajas on Teatriliit, kus on kokku 1500 liiget ja siin majas on Kinoliit (vestlus toimub Kinoliidus - JL), miks mitte panna leivad ühte kappi ja teha üks suur esindusorganisatsioon, mis esindab meid kõiki ja oleks palju lihtsam pidada läbirääkimisi nii valitsuse kui kultuuriministriga.

Triškina-Vanhatalo: Enamikes riikides on ekraanitöötajate ühingud teatrist eraldi ehk kõik, kes ekraani ees või taga tööd teevad, et looming ekraanile jõuaks. Rootsi on siin suureks erandiks ning veelgi suurema katusorganisatsiooni loomine ei kaota minu arust ära vajadust väiksemate järele.

Litvinova: Mulle ka tundub, et sellel on palju suurem jõud kui palju väikseid organisatsioone oma valdkonna eest seisavad ühiselt alla kirjutades. Ma usun, et meie väiksus võib olla ka meie tugevus, sest vajadusel suudame end väga hästi organiseerida ja asju kiiremini läbi viia. See teema on ka kindlasti oluline, kuidas ametnikud ja kultuuriminister vahetub iga aasta tagant või isegi kaks korda aastas ja kõik oleneb sellest kui head on tema suhted Rahandusministeeriumiga.

Triškina-Vanhatalo: Sellest ajast peale kui me 2020 gildi asutasime on nüüdseks juba viies kultuuriminister. Me olime nii lähedal (näitab näppudega imepisikest vahemaad - JL) riikliku režissööripalga saavutamisele kui Tõnis Lukas minister oli, aga siis valitsus kukkus ning kõik hakkas otsast peale. Tehti üks uuring vabakutseliste elust ja teine. Tuli üks ja teine kriis, kuni praeguseks on mõista antud, et unustage ära. Selliste olukordade vastu võiks aidata näiteks see, kui filmikunst saaks riikliku tunnustuse seaduse näol, kus oleks ära defineeritud, mis asi on filmikunst, mis on tema roll Eesti keele ja kultuuri hoidmisel ja kuidas on rahastusmudelid reguleeritud.

Aga räägiks nüüd natuke asjadest, mille üle Ameerikas streigiti ja kuidas need meie filmitegijaid juba mõjutanud on või veel mõjutama võivad hakata?

Lippmaa: Loomulikult elasime me nii ESG kui FSE kaudu kaasa ja jälgisime teravdatud pilgul kõnelusi. Stsenaristid said paljudes punktides päris korralikke võite ning ilmselt võtavad ka Euroopa riikide gildid eeskuju, et hakata enda jaoks paremaid palga- ja töötingimusi läbi rääkima.

Litvinova: Oleme kõige rohkem mõjutatud situatsioonist Põhjamaa riikides, kuna teeme tihedat koostööd just nendega. Kui nende tootjad ja platvormid on mõjutatud Ameerika streikidest ja läbirääkimised oma liitudega jõuavad tupikseisu, see tähendab omakorda meie jaoks, et ka meie töömaht väheneb.

Lamp: Me samamoodi hoidsime näitlejatega olukorral silma peal. Tegemist oli suurima streigiga alates 1960. aastatest ja on väga oluline, mis suudeti palkade ja tasude osas läbi suruda, kuigi tehisintellekti puhul tuli vist natuke stuudiotele järeleandmisi teha. Eesti mõjude kohta oskan tuua näite PÖFFilt, kus linastus leedulase Romas Zabrauskase film "Kirjanik"^[6], mis oli SAG-AFTRA reeglite järgi toodetud ja mille peategelased ei saanud kahjuks Tallinnasse maailma esilinastusele tulla, sest streik oli alles värskelt lõppenud. Üks filmi peategelastest oli SAG-AFTRA liige ja teine mitte ning seetõttu tuli tootjal mõlemale samad õigused anda ja tasu maksta, kuna nii näevad SAG-AFTRA reeglid ette.

Feldmanis: Kui Ameerika sündmusi meie olukorraga võrrelda ja kuigi pidevalt on juttu rahast, siis tegelikult on ju kõige olulisem küsimus see, kuidas seda filmimaailma nö ökosüsteemi üleval hoida. Kuidas teha nii, et inimesed saaksid tööd teha ja kasvaks peale uus põlvkond näitlejaid ja stsenariste ning süsteem end ära ei hävitaks. Turutingimustes on Eestis loomulikult seis täiesti teine, aga sisuliselt me tegeleme ikkagi täpselt sama küsimusega ehk kuidas ehitada üles süsteemi, mis suudaks end taastoota ja õitseda. Mõte on selles, et miks me seda filmikultuuri siin kasvatame ja kas me teeme seda sellepärast, et me peame seda väärtuslikuks ja tahame maailmaga oma lugusid jagada. Kuigi me räägime hästi konkreetsetest asjadest, olgu selleks tehisintellekt või miinimumtasud, taandub kõik selleni, et inimestel on tunne, et nad ei saa enam selles valdkonnas töötada, kuna neile pole tagatud mingisugune elamisväärne või turvaline elu. See ei puuduta Hollywoodi tippstsenariste või -näitlejaid, vaid inimesi püramiidi alumistes otstes, sest need streigid olid pigem valdkonna üldise ellujäämise küsimus kui suurte töötasude taga ajamine. Eestis peaks ka rohkem mõtlema selle peale, kuidas meie valdkond võiks elada ja vähem arutada seda, kuidas raha ümber jagama peaks.

Litvinova: See tähendab konkurentsivõimelisuse tõstmist rahvusvahelisel tasandil ja see on seotud haridusega, sest mulle tundub, et BFMis režissööridele väga palju ei räägita, mis nende ameti väljundid on lisaks filmitegemisele. Sa ei ela ära pärast kooli lõppu kui sa loodad ainult filmi teha. Me peame mõtlema mida me toodame, kui tihti me seda teeme ja kuidas me ennast turundame. Nagu Skandinaavia filmid on viimased 30 aastat tugevalt oma brändi loonud.

Palju on olnud juttu probleemidest ja väljakutsetest, aga kui prooviks lõpetada positiivse stsenaariumiga ehk kus te näete Eesti filmivaldkonda viie aasta pärast ja mis peab olema tehtud, et Eestis oleks siis hea filme teha?

Lamp: Oleks väga kasulik kui meil oleks ühine kollektiivleping tootjatega ja saaksime käia ühiselt rääkimas nii sellest, mis puudutab tööaegu, -tasu, aga ka täiendavaid tasusid ning näitlejate puhul kasutaksin ka sõna esitajatasusid. Loojate puhul autoritasusid. Kui need asjad oleks paigas ja meil oleks väga hea filmiseadus, mis reguleerib mingil määral ka töötamise, tasustamise ja riikliku rahastuse ära, see oleks ideaalmaailm.

Litvinova: Ma loodan, et enamus produtsente on ikka veel oma ametis, sest üks suurimaid probleeme hetkel on produtsentide läbipõlemine, kuna neile on väga suur surve pidevalt nii poliitilisel, loomingulisel kui tehnilisel tasandil. Me peame väga tõsiselt tegelema publiku harimisega juba algklassidest alates, et kasvaks peale põlvkond, kes mõistab veel kinos käia. Et meie rahvas suudaks oma keelt ja kultuuri väärtustada.

Lippmaa: Stsenaristide poole pealt ma loodan, et me pole välja surnud, vaid oleme hoopis jõudnud oma töötasudega järele Euroopa kolleegidele. Isiklikult loodan, et saan aina rohkem loomeenergiat suunata stsenaristikasse.

Feldmanis: Positiivne stsenaarium Eesti filmile aastaks 2028 võiks olla see, et Eesti filmiautoril läheb nii hästi, et Eesti tootjad konkureerivad nende pärast terve maailmaga ja Eesti riik soovib, et nad teeksid oma filmid siin. Et Eesti film võitleks oma autorite nimel ja oleks üldse huvi, et need inimesed räägivad oma lugusid just siin ja selles keeles. See oleks kõige positiivsem stsenaarium.

Triškina-Vanhatalo: Mina ei näe ühtegi muud võimalust režissööril areneda kui ainult filme tehes. Lihtsalt mediteerides paremaks režissööriks ei saa ja ma mõtlesin just üks päev Dogma 95 peale. Kui Dogma 1995. aastal alustas, siis polnud Taani film kaugeltki nii kõva sõna. Ning tavaliselt me räägime Dogma puhul autoritest ja kunstilistest piirangutest, aga seal oli ka võtmepersoonina üks pragmaatiline produtsent, kes ütles, et ühe hea filmi saamiseks on vaja 10 filmi teha ja kahe hea filmi saamiseks 20 filmi teha ja nii edasi. Mis nad siis tegid? Nad lõid seisva vee liikuma. Tegid palju filme - kiiresti, tehniliselt lihtsamaid aga kõnetavaid ja turundasid neid kavala nõksuga ja ehk pisut skandaalimaiguliselt ning jõudsidki poliitikutele naha vahele niimoodi, et saavutati poliitiline kokkulepe, et kodumaise filmi rahastus tõuseb igal aastal. Olen viimastel kuudel mõelnud, et meil oleks ka nendes praegustes oludes mingit mõttemalli restarti vaja.

^[1] Alliance of Motion Picture and Television Producers

^[2] Writers Guild of America

^[3] The Screen Actors Guild-American Federation of Television and Radio Artists

^[4] https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/wga-ja-sag-aftra-vs-amptp-eksistentsialistlik-loppmang/

^[5] Directors Guild of America

^[6] Rašytojas, Romas Zabrauskas, 2023