"Võib vist öelda, et tegemist ei olnud üllatusega et "Savvusanna sõsarad" võitis", sest tegemist on kõige edukama filmiga, mis Eestis üldse on olnud, kui vaadata, kui kaugele see film välismaal on jõudnud," ütles Andrei Liimets, Eesti Filmiajakirjanike Ühingu juhatuse esimees. ""Savvusanna sõsarad" küll võitis suure ülekaaluga Neitsi Maali auhinna, aga ka Liis Nimiku "Päikeseajal" oli ka palju toetajaid filmiajakirjanike seas."

"Auhinna saaja otsustab filmiajakirjanike ühenduse liikmeskond, kes koondab aktiivseid filmiajakirjanikke ja -kriitikuid, keda on kokku umbes veerandsada." ütles Liimets. "Vaidlus käib põhiliselt selle üle, et kas tuua esile seda, mida mujal on juba märgatud või siis peaks kasutama kriitikute platvormi kui millegi teistsuguse või uue esiletoomiseks, mis seni tagaplaanile on jäänud. Seetõttu läksid ka hääled natuke lahku "Savvusanna sõsarate" ja "Päikeseaja" puhul, sest "Savvusannast" on juba palju räägitud. On ajakirjanikke, kelle jaoks just seepärast "Päikeseaeg" on armsam. Aga kindlasti tasub vaadata kõiki neid viit filme, mis nomineeriti, sest on olnud aastaid, kus on raske viit filmi aasta pealt kokku saada. Nüüd oleme jõudnud sinna, et viis filmi on pigem vähe. Seitse-kaheksa väga head filmi tahaks aasta lõpus välja tuua."

"Praegu on dokumentaalfilmi kuldaeg. Juba päris mitu aastat võib seda väita," ütles Liimets. "Dokfilmis on võimalik, osalt ka seetõttu, et raha ja eelarvepainet on vähem, rohkem eksperimenteerida. Dokfilmis sünnib nii palju põnevaid asju. Ma olen juba viis-kuus aastat mõelnud, et parimad dokfilmid igal aastal juba puhtalt elamuse ja isikliku mõju mõttes ei jää mitte kuidagi parimatele mängufilmidele alla. Ja see on nüüd nii ka Eestis. Pärast kaheksat aastat, mil võitsid ainult mängufilmid, siis viimased kolm aastat on Neitsi Maali auhind läinud dokumentaalfilmile. Ja eriti suur rõõm on selle üle, et naisrežissöörid veavad Eestis seda liikumist. Kui on palju räägitud, et maailmakinos on naised alaesindatud ja suuresti ikkagi mehed teevad otsused, räägivad meeste lugusid, siis Eesti filmis on üliäge, et uus põlvkond naisrežissööre teeb täiesti fantastilisi dokfilme."

"Eelmisel aastal jõudsid kinodesse "Oppehmeimer" ja "Barbie", mis tõi nii palju inimesi jälle kinno ja näitas, et inimesed tahavad filmi vaadata ja tahavad seda vaadata kinosaalis," ütles Liimets. "Ja teisalt on meil voogedastusplatvormid, mis on juba aastaid kinolevi suretanud. Nüüd on meil veel tehisintellekt, mis lubab arvutiga luua tegelasi, stsenaariumeid, taasluua meie seast lahkunud hääli ja nägusid. Me veel ei hooma, mis võimalusi tehisintellekt pakub ja kui suure murrangu see võib filmitootmises kaasa tuua."

Liimetsa sõnul on meie väikese filmitööstuse jaoks olulised kõik võimalused, mis võimaldavad filmi odavamalt või kvaliteetsemalt teha ja seetõttu tuleb ka Eesti filmisektoril ja filmirahastusel väga selgelt oma prioriteedid ja suunad üle vaadata ning läbi mõelda, kuidas me sellesse tehnoloogiasse suhestume ja kuidas me ikkagi oma publiku üles leiame. "Raha on alati vähe ja alati jääb keegi ilma, see on paratamatu," lisas ta.

"Dokumentaalfilmide valitsemisajale ei paista lõppu ka käesoleval aastal. Juba jaanuarikuus saab oma festivali ristsed Marko Raadi uus dokfilm, Jaan Tootsen teeb filmi president Toomas Hendrik Ilvesest," ütles Liimets. "Kindlasti tasuks vaadata filme "Miisufy" ja "Kadunud sokid." Aasta levifilmina tunnustati filmi "Päikesepõletus.", mille levitajaks on A-One Films Estonia.

"Eelmisel aastal vaatasin ma filme kokku 500 tundi, ehk 10 tundi nädalas, üks film päevas. Minu viis sellega hakkama saada on, et see on ikkagi alati olnud mu hobi," lisas Liimets.