X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Anna Hints: küsimused, mis ma teen järgmiseks, on mulle väga vastukarva

Foto: Kairit Leibold/ERR

Eesti tähtsaima filmiauhinna Neitsi Maali laureaat Anna Hints vaatas tagasi lõppenud aastale ning rääkis "Päevatee" saates, et filmirežissööriks olemine on parajalt sadomasohhistlik amet ning kõige vähem meeldivad talle praegu küsimused, mis on tema järgmine projekt.

"Olin Prantsusmaal filmifestivalil, ja ma olin täiesti rampväsinud, sest olin just New Yorgist tulnud ja ajavahe andis tunda. Ja kui tuli intervjuu, oli mul täpselt selline tunne, et vajutan nuppu ja hakkan vastama, et kõik tuleb nagu plaadi pealt. Mul on olnud päevi, näiteks Kreekas, kus viie tunni sisse oli planeeritud 12 intervjuud. Siis ma tundsin küll, et ma ei saa enam aru, kellega ma mida olen rääkinud. On olnud väga-väga intensiivne."

"Kui rääkida sellest, kuidas see aasta on läinud, siis üks asi on need auhinnad, aga teine asi on see tohutu töö, mida me oleme terve tiimiga teinud, et tutvustada Eestit, meie filmi ja suitsusauna kultuuri."

Ideid tulevikuks on palju

"Kõige rohkem olen intervjuudes rääkinud sellest, kuidas on võimalik luua selline usaldus, ja kuidas võtta riske, näiteks ei kirjuta lepinguid enne, kui on montaaž ja naised saavad vaadata ning anda oma nõusoleku. Ja muidugi ka küsimus, et kuidas saab suitsusaunas üldse filmida."

"Mul on selline tunne, et need, kes on seda filmi näinud, arvavad, et Eesti on selline metsik Euroopa põlisrahvas, kus on veel alles midagi sellist, mida paljudes teistes kultuurides enam ei ole."

"Kui tuli see suur võit Euroopa filmiauhindadel, siis pärast pressikonverentsil küsiti põhiliselt seda, et mida ma teen järgmiseks ja kas ma kunagi teen ka mängufilmi. See on mulle mingis mõttes väga vastukarva, sest ma olen teinud seda filmi seitse aastat ja räägime praegu sellest filmist. Aga see on tulemusele orienteeritud maailm, et ahah, nüüd sa oled selle ära teinud, linnuke on kirjas, läheb nüüd hästi, räägi, mis sa järgmiseks teed, noh, kas järgmisena tuleb Oscar ära. Aga ideid on mul mitmeid."

Eestlased ei tohiks põdeda alaväärsuskompleksi

"Me oleme andnud endast kõik ja ma arvan, et me jäime Oscari nimekirjast napilt välja. Juba see, et me oleme pildis, oleme "The New York Times"`s, "Variety"`s, see kõik on nii suur asi, et me ei saa keskenduda ainult mingile kujukesele," ütles Hints. "See, et Euroopa parimat dokfilmi ei võetud ameerika akadeemia dokfilmi nimekirja viitabki sellele, et seal on hoopis muud jõujooned. Raha ja tutvused ja see on meil kõik vastas. Meie oleme seda Mariannega esimest korda tegemas ja võime olla uhked tehtu üle."

"Aga meie teekond Ameerikas jätkub," lisas Hints. "Lähme juba jaanuaris Cinema Eye Honours galale. Seal oleme nomineeritud neljas kategoorias. Kokku oleme saanud Ameerikas auhinnahooajal kaheksa nominatsiooni ja juba võitnud operaatori kategoorias, mille sai Ants Tammik ja kellega meil on juba uued asjad töös. Marianne Ostrat on eelvalikus produtsentide kategoorias ja seda ei ole Eestis ka varem juhtunud."

"Selle aastaga on tulnud taju, et ma olen küll Eesti filmitegija, aga ka maailmafilmitegija. See on teadvuse muutus. Tuleme küll väikesest riigist, aga me ei pea olema pisikesed oma vaimult, võimegi luua koostöös maailma suurvaimudega nagu võrdne võrdsega. Maailma suurvaimud ei ole meile kättesaamatud. See ravib meie alaväärsuskompleki, mida ma tunnen, et meil, eestlastel, ikkagi on. Võrreldes kasvõi Islandi rahvusega. See on midagi, mida võiksime muuta."

"Saun ja film on ikkagi inimesi ühendanud. Igas riigis, kus on saatkond ja mul on natuke rohkem aega olnud, on korraldatud ka sauna. Oleme näiteks keset New Yorgi tänavat saunas käinud, vihtunud ja loitsinud ja tundnud üksteisega ühendust. Inimesed on mulle pisarsilmil öelnud, kui uhked nad on, et Eestist nii hästi räägitakse."

Soomlased on kadedad

"Ühe Soome filmi kunstiline direktor tuli minu juurde ja ütles, et tal on mulle üks suur kriitika, et miks just eestlased tegid sellise filmi, mitte soomlased, et ta on kade," muheles Hints. "Aga siis ta tunnistas, et Soomes ei ole enam sellist suitsusauna traditsiooni nagu meil Eestis, et tegelikult on ikka väga hea, et eestlased selle filmi tegid. Tore on hoopis see, et soomlased on võtnud selle filmi nagu natuke enda filmiks ka, et soomlased on samasugused."

"Ka kohtumised publikuga ei ole tavapärased," lisas Hints. "Inimesed nutavad ja naeravad, jagavad lugusid minu embuses. See on midagi palju suuremat. Ma tunnen, et see on nagu mingi liikumine, see ei olegi enam film."

"Filmirežissööriks olemine nõuab väga palju tööd ja meelekindlust," ütles Hints. "Pead olema valmis, et sul on palju äraütlemisi, kuskil sa võidad ja kuskil kaotad, aga mis on see, mille abil sa jätkad oma teed, kõikidest ebaõnnestumistest hoolimata. Ainus, mis aitab kõikide ebakindlustega hakkama saada, ongi keskendumine sellele protsessile ja iseendaga leebe olemine. Ka fortuunaga peab hea läbisaamine olema nagu tavatses öelda minu õppejõud Jüri Sillart. Filmirežissöör on parajalt sadomasohhistlik amet."

Täispikka intervjuud Anna Hintsiga saab "Päevatee" saates kuulata SIIT.

Toimetaja: Annika Remmel

Allikas: "Päevatee", intervjueeris Piret Kooli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: