"Sel aastal olen ma kodus olnud ainult mõned loetud päevad ja puhkusepäevi saab üles lugeda kahe käe sõrmedel," ütles "Savvusanna sõsarad" režissöör Anna Hints. "Kevadel olin Californias ja nägin Los Angeleses palju kodutuid. Tegin nendega juttu ja mitmed neist olid sinna läinud unistusega saada filmitegijateks, aga lõpetasid tänaval. Ja siis ma lubasin endale, et kuigi see aasta tuleb väga pingeline, siis ma ei virise mitte kordagi, sest see on nii suur privileeg, kui sa saad teha seda, mida armastad."

"Kui ma mõtlen filmi tegemisele, siis mulle tuleb silme ette filmi operaator Ants Tammik," meenutas Hints. "Kujutame nüüd ette, et 80 kraadine saun, pime, ta on seal kaameraga, millel on jääkotid ümber. Tal oli narts peas, mis nirises vett kogu aeg, et ta kokku ei kukuks. Kindad olid käes, keha ümber ka märg narts, sest kaamera läheb ju kuumaks ja võib kõrvetada. Samas ruumis, kus on Ants ja Tanel, kel samamoodi narts peas, on siis naised, ruumis on selline haavatavus. Ja kõik need kohad, kus ma saunas filmimisel tundsin, et keha väriseb, et see on midagi väga erilist, kuidas inimesed jagavad ja avavad ennast, siis seesama energia jõudis ka materjalisse montaažis."

"Igal linastusel küsitakse kindlasti, et kus täpselt see Eesti on, kus Lõuna-Eesti on, mis see suitsusaun tähendab, kuidas te saate seal olla, kui seal on suitsune ja kuidas ma saan ka, mis te nende roigastega teete. See on midagi väga eksootilist. Just see, et on olemas selline ruum, kus sa saad olla sellisel moel hingeliselt alasti. See kõik tundub nii müstiline, maailm, mis on kadumas ja hääbumas, vastand sotsiaalmeedia maailmale."

Hintsi sõnul räägib film suurest igatsusest ja vajadusest sellise ruumi järgi, kus me mitte ei pane endale maske pähe ja ei ütle, et ma olen tubli selles ja selles, nagu me sotsiaalmeedias teeme, vaid me võtame maskid maha.

"Kui kogu aeg võidule mõtled, siis elad tohutus stressis," ütles Hints. "Ma naudin seda teekonda, ja kõige suurem auhind ehk Oscar on minu jaoks see, et film saab sellise nähtavuse. Inimesed kuulevad Eesti kohta, meie kultuuri kohta, see on ka nagu omamoodi julgeolek, me näitame, et me eksisteerime, et meil on oma iseseisvus, meil on iseseisev meel, meil on oma eriline kultuur ja keel, mida hoida. Ma naudin seda rännakut ja saan aru, et see on tohutu privileeg, mida juhtub võib olla ainult üks kord elus. Nii et panen edasi!"