X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Folklooriakadeemik Mare Kõiva: loitsides ei ole eestlane alandlik talupoeg

Foto: Maris Krünvald

Värske akadeemik, Eesti Kirjandusmuuseumi juhtivteadur ja folkloristika osakonna juhataja Mare Kõiva ütles Vikerraadiole antud intervjuus, et vaatamata oma väiksusele, on eestlased oma loitsudes nõudlikud, mis ole vastavuses päriselulise positsiooniga.

Värske akadeemiku tee folkloristikani oli keeruline ja algas juba põhikooli lõpus, kui ta tundis end Põltsamaa koolis nagu Vene impeeriumi eliitgümnaasiumis, kus tuleb vaoshoitult jalutada kahekaupa kahe meetri kaugusel koolimaja seintest ning kus uusaasta peol kõnnib direktor mööda saali ringi ning rebib õpilastel kaelast ära pitsist kraesid. Samal ajal Kõiva tundis, et ta ei saa Põltsamaa väärtusest ja sügavusest päriselt aru. "Ajaga saad aru, et seal ei ole ainult möödaniku äge ajalugu, vaid seal on ka üht-teist, mis kestab ja mida on läbi aegade hoitud teistsugusena. Ning mõnikord hoiavad seda teistsugusust inimesed, kellest sa üldse ei oska arvata, et neil oleks mingi tohutu panus sellesse, et ühel paigal oleks kultuuriline tähendus," selgitas Kõiva Vikerraadio saates "Labor".

Otsingute käigus, kus ta pilk käis ka Tallinnas ära, avastas ta ajalehest Elva keskkooli humanitaarklassi reklaami, kus pakuti hispaania ja ladina keelt, kirjandusteooriat, psühholoogiat ning väga suurt arvu kirjandustunde. "Reklaamiti end kõige niisuguse ebanormaalsega, mida keegi ei reklaami. Neid võtmemeelitajaid oli veel," meenutas Kõiva ning lisas, et õpetajateks oli mitmesuguseid häid mõtlejaid nagu Ain Kaalep, Ricardo Mateo ja Uno Kuresoo. Üks mõjuritest, mis Kõiva folkloristikani juhatas, oli tema iseloomu sisse kirjutatud soov järele proovida, üle kontrollida ja mõte "ma ei usu, et see nii on". Nendele küsimustele andis Kõiva sõnul hoogu Ain Kaalepi bravuur, kes ütles, et kui eestlased võiksid millegagi minna Pariisi maailmanäitusele on see Eesti folkloor või regilaul.

"Selleks hetkeks olid meil muidugi külas käinud mitmeid kirjanikke ja heliloojaid. Me olime üle elanud selle šoki, kui tulid meie vanusekaaslased, kes laulsid Hellerost. Ma arvan, et igal arukal eestlasel oli tekkinud tänu kirjandusõpikule loomupärane mõte, et ükskõik mida, aga mitte rahvaluulet. Aga kui sa satud millegi keskele, kus on niivõrd primitiivsed ja arhailised viisid, sa laulad kas eesütlejale järgi või mõtled ise sõnu välja, aga peamine on see, et sa saad mõelda väga paljude huvitavate asjade üle sel ajal, kui see laul kestab. Selleks ajaks oli ma tegelikult nakatunud mingist muust haigusest, nii et mind valdas idee, et peaks järgi kontrollima, kas Kaalep räägib tõtt. Ma arvasin, et ta ei räägi tõtt, aga näiteks šamanism tasuks küll uurimist," rääkis Kõiva.

Teatrihuviline Kõiva, kes ühel ajal peaaegu, et elas Vanemuises, oli loonud keskkooli kõrvalt oma teatritrupi ning edevus viis ta enda sõnul nii kaugele, et ta läks enne keskkooli lõppu katsetele, kust ta sai suunamise tolleaegsesse Leningradi Teatriakadeemiasse. "Vabariiklik koht, elu oleks olnud nagu lill. Selleks hetkeks olin lisaks Vanemuisele käinud paari sõbraga Taganka teatris. Käinud mitmel pool eksperimentaalteatrit vaatamas. Olin sügavalt asja sisse elanud. Mul olid Peterburi kohta lillelised arvamused," rääkis Kõiva, kel oli tunne, et kohalik teatrikool ei olnud nii uuenduslik kui Moskvas või Peterburis.

"Siis ma kohtus Peterburi eestlastega ja enne, kui ma olin eksamitega kuigi kaugele jõudnud, ma lihtsalt istusin kurvalt ja mõtlesin, et tore on – aga kes minust saab viis aastat pärast lõpetamist? Kes ma selline olen? Mingi Venemaa eestlane, kellel on mingi väga veider kujutlus Eestist?" meenutas Kõiva, kellele tundus, et kohalik kultuuriline elu ja vaim lendas ägedalt ning otsustas lõpuks Tartu Ülikooli kasuks, kus Kõivale sai kiiresti selgeks, et kui Eesti, siis miks mitte loitsud, mis on kõige lähedasem analoog sõnaga inimese ravimisele.

Ühest küljest sai otsustavaks ikkagi Kaalepi idee, et rahvaluule on midagi unikaalset, millega eestlane saaks maailma mõtlema panna. "Teine asi oli see, et nagu keskkooli tuulepead ikka, olin tänu suurele arvule kirjandustundidele kohutavas vaimustuses Ilmar Laabanist ja Artur Alliksaarest ja teisest. Hakkasin kõhklema ja ma ütlen, et see hüpe sinna Peterburgi oli puhas edevus. Väheseid päästvaid hetki oli see, kui istusin maha ja mõtlesin ning sai aru, et härrased, see tee viib põrgusse," muigas Kõiva.

Kõiva põhilisel uurimisteemal ehk loitsudel on akadeemiku hinnangul tänapäeva maailmas veel oma koht alles. "Kui vaatame alternatiivse meditsiini liike või seda, mida teevad psühhoterapeudid. Kuidas nad katsuvad inimest panna järele mõtlema, miks ta katki läks ja miks ta võiks terveks saada. Eks ta on tegelikult selle mingi lähiala. Ka üks osa psühhoterapeute ja esoteerikuid kasutab kaunis palju nii-öelda sõnamaagiat," arvas Kõiva.

Enda jaoks defineerib Kõiva loitsu kui inimese või looduse või inimsuhete mõjutamise verbaalset vahendit. "Aga mitte ainult verbaalne muidugi, sest Eesti kuulub sellele alale, kus on levinud päris palju ka nii-öelda kirjapandud loitse või igasuguseid kabalistlikke vormeleid, mille tähendust ei teadnud kindlasti ka ravitav. Mida me ikka teadsime jumala salanimedest või ka lihtsalt igasugustest maagilistest märkidest. Seda ei osatud kunagi täpselt määratleda, aga see on see, et kui inimene on vaimselt katki või on tal tervis väga ära, siis kuidas sa võtad tal valu ära, kuidas sa paned ta korraks magama. See on tegelikult mingi väike hüpnoos, väike meditatsioon," selgitas Kõiva.

"Mis mind ennast on alati vaimustanud ja vapustanud on kaugravi. Inimene kodus teab, et tema sugulane läks talle ravi tooma ja kogu protseduur toimub kaugel eemal Eesti külas või linnas. Samal ajal see teine hakkab tervenema. Ta terveneb tegelikult psühholoogia ja enesebalansseerimise või enesetaju mõjul," ütles Kõiva.

Loitsude puhul uurimiskülgi palju ja efektsema näitena tõi ta loitsude esitusviise, mida on uuritud kõnelaborite ja kõnetehnika abiga. "Kui ma ise hakkasin neid kõnemasinaga mõõtma, siis on näha, et meie 1970. ja 1980. aastate loitsijad olid juba väga tugevasti mõjutatud ilulugemisest, kooliharidusest. Võib-olla isegi sellest, mida tuli Tormise ja koorilaulu kaudu tuli. Ta ei ole kinnine, vaid lahtine süsteem, kuhu laenatakse midagi sisse," rääkis Kõiva, kes tõdes, et tänaseks on küll loitsimine kui traditsiooniline tegevus väikesel määral veel elus, siis üldiselt on selle üle võtnud tänapäevased loitsud ja loitsijad, mis on seotud esoteeriliste mõtteviiside ja suundadega.

Oma uuringute pealt näeb Kõiva, et osalt on olnud loitsimine kogu aeg õppinud pastorite või mõisaprouade või - härrade käes ja teisalt on tasakaalu pakkunud lugeda, kirjutada ja improviseerida oskav eestlane, kes põhimudelite järgi uued loob. "See on nagu mitmete eesti vanade laulude juures. Sa tead, mis on teema ja sa tead ühte või kahte rida sellest, mis peavad kindlalt olemas olema. kõik muu võib ise paika panna. Võib-olla seda on tänapäeval raske imiteerida, sest me oleme sellest vanast luule vormist, vanast mõttemaailmast ikkagi eemal," selgitas Kõiva.

"Tänased loitsud on väga selged pöördumised. Pöördutakse väga selgelt mingite haldjate, loodus- või muude vägede poole. Seal tuleb väga kiiresti sisse, et sina anna mulle seda ja nii edasi. Argumentatsiooni või põhjenduste osa jääb väga väikeseks. Oluline on austus ja argumenteerimine – miks sa pead seda mulle andma? Mul on vaja. Mul on tervist vaja. Aga miks sina pead andma? Need väikesed vastulaused või põhjendused on puudu. Luterlikus traditsioonis on huvitav peidetud ähvardamine. Ega sa ei ütle haigusele, et mis ma sinuga teen, aga siiski ütled, et ma torkan. Sa kaod ära. Mingi niisugune. Sa oled paluja positsioonis, aga sa ei ole alandlik talupoeg vaid sa oled just see, et mütsi ma, kurat, maha ei võta," rääkis Kõiva.

Kõiva sõnul on sama täheldatud ka eesti huumori puhul. "Väga tuntud psühholoog ja huumoriuurija Christie Davies ütles, et teda rabavad eestlaste anekdoodid ja naljad just sellepärast, et me oleme alistatud rahvas, me ei ole võimupositsioonil, me oleme väga väike rahvas, meil on väike keel, aga kui vaadata naljasid, siis neid räägib keegi, kes on peremees. Kes on see, kes valitseb teisi. Naljad ei vasta positsioonile," ütles ta.

Lisaks loitsudele on Kõiva uurinud näiteks ka hirme ja hirmujutte, aga ka laste- ja noortefolklooriga. "See algab keelest ja ütlustest ning jõuab klassikalisemate asjadeni, millest tänaseks päevaks on ehk välja kasvanud meemid, karikatuurid, joonistatud sarjad, erinevad jutukused, hirmud, unenäod. /.../ See on midagi, mida lapsed ja noored oma peaga teevad ja omakeskis levitavad. Varem oli folkloristidel naljakas seisukoht, et lapsed võtavad kõik üle oma vanemate folkloorist ja kunagise müütilise mõtlemise või maailmapildi järgi leiab, kui vaadata, mida lapsed mängivad, jutustavad ja teevad. Ei ole nii. On niisugune folkloor, mida vanemate ei räägita mitte kunagi. Seda ei ole võimalik rääkida," ütles Kõiva.

Toimetaja: Neit-Eerik Nestor

Allikas: "Labor", intervjueeris Priit Ennet

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: