Hedi-Liis Toome: Tartu Uus Teater tegi õige ja ainuvõimaliku otsuse
Teatriteadlane Hedi-Liis Toome ütles Klassikaraadio kultuurisaates "Delta", et vaadates etendusele eelnenud kommunikatsiooni oli lavastuse "Ants, Ants, Ants" lõpetamine ainuõige otsus. Semiootik Daniele Monticelli lisas, et ilma ilmnenud probleeme käsitlemata, ei saanud lavastusega edasi minna.
Möödunud reedel esietendus Tartu Uues Teatris "Ants, Ants, Ants", mille aluseks pidi olema Ants Laidami laululooming. Esietenduse päeva õhtul ilmusid ajakirjanduses lood Ants Laidami vägivaldsest minevikust. Esietendus toimus, aga nädalavahetusel otsustasid teatritegijad, et rohkem etendusi ei tule.
Hedi-Liis Toomel õnnestus käia ka reedesel esietendusel. "Ma pole päris kindel, kas kõik inimesed seal saalis olid selle looga kursis. Eeldan, et suur inimesi oli ja seda oli ka seal tunda, et 24 tunniga oli olukord võrreldes kontrolletendusega täiesti muutunud. Mulle tundubki, et küsimustel, kas lavastus tegelikult rääkis Ants Laidamist või mida laval meile kujutati, ei olegi nüüd enam tähtsust. /.../ Tundub, et on tehtud ka kommunikatiivselt mitmeid vigu ning otsus, mille teater vastu võttis, oli praegusel hetkel ainuvõimalik ja õige," tõdes Toome ning tunnustas teatrit, et nad julgesid kogu lavastuse tarvis tehtud ettevalmistuse kaalule panna.
Toome tõi välja, et kui luges Tartu Uue Teatri kodulehelt lavastuse tutvustusest ning intervjuud kahe etendajaga, siis kommunikatsioonis ikkagi väga rõhuti Laidami isikut. "Selles mõttes oli küsimus õigustatud, isegi kui laval konkreetselt Laidami elust midagi ei räägita ja teda otseselt tegelaskujuna laval ei ole. Sealt tekkis kindlasti ka vasturääkivus lavastuse ja info vahel, mida enne etendust jagati," selgitas Toome.
Semiootikaprofessor Daniele Monticelli peab oluliseks mõtet, mille etendajad oma avalduses ka välja tõid, et kunst alati kompab piire. "Teisalt peavad kunstitegijad ise tunnetama ja tunnetavadki, milliseid piire on võimalik kombata ja milliseid mitte. /.../ Negatiivsetest tegelastest on tehtud näiteks palju filme, ekstreemsed juhtumid on Stalin või Hitler. Ei ole võimalik ilmselt jutustada mingit isiklikku lugu Stalinist või Hitlerist, ilma et oleks tematiseeritud ka terror ja õudus, mida nad korda saatsid," selgitas Monticelli.
"Antud juhul ongi põhiprobleem see, et kuna teadmine puudus ja etendus ise keskendus teistele aspektidele. Kui oleks see aspekt seal ka sees olnud, siis sellest poleks mingit probleemi olnud. Arvan, et tegijad said aru sellest, et nad ei saa sellega edasi minna, kui see näidend ei tematiseeri seda küsimust," lisas Monticelli.
Kui teatrikriitik Karin Allik Ants Laidami probleemsest minevikust ajakirjandusest esimest korda luges, oli see tema jaoks šokk. "See tundus olevat isegi üks kõige huvitavamaid lavastusi sellest teatrikevadest. Seetõttu olin alguses ka üsna šokeeritud. Siit edasi saab küsida, kas teater käitus õigesti ja kuidas seda olukorda võimalikult valutult lahendama pidanuks. /.../ Ilmselgelt mõistan täielikult hukka igasuguse (kodu)vägivalla ja vägivallatsejate heroiseerimise, aga tajusin, et kohati läks arutelu ka meedias ning ühismeedias üle piiri," tõdes Allik.
"Üks asi on rääkida konkreetselt, et inimesest ei tohiks tema vägivaldse mineviku tõttu lavastust teha, sest see võib saata publikule vale sõnumi, aga kohati tõusid esile ka üleliigsed argumendid. Näiteks, et miks nii suvalisest inimesest üldse lavastust tehakse. Justkui oleks see teemapüstitus ilma Laidami minevikuta oleks juba iseeneses mõttetu. See vaidlus läheb üldse maitse-eelistuste valdkonda," selgitas Allik.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor
Allikas: "Delta", intervjueeris Miina Pärn