Elo Viiding ja Santa Zukker "Vastukaja" (2023)

Ei saa vist eestikeelsest tänapäevasest poeesiast välja võtta ja ette tuua erinevamaid autoreid kui Elo Viiding ja Contra. Järelikult tuleb seda teha. Sest soovitada tuleb mõlemat, kuigi ehk mitte just täpselt samadele lugejatele. Pole minu mure, raamatukogudes ja raamatupoodides käivad ju kõik. Kirjaoskaja rahvas, viissada aastat esimese eestikeelse trükise ilmumisest saab tuleva aasta täis. Juutidega võrreldes pole pooltuhat aastat kõneväärt, aga tibladele anname siin täiega tala, neil ilmus isegi piibel sada aastat hiljem kui meil.

Luuletamise ülekülluses on keerulik leida sõnanguid, mis miskitpidi liigutaksid. Pigem tuleb ise liigutada eest ära neid järjestet kirjatähtede massiive, mis sõnumit moodustama ei kipu. Teinekord läigahtab! Elo Viidingu loometöö on vahel tundunud täiega massiivne, ehkki filigraanne omas vormistuses ja sõnumlikkuses. Ta tekst ei ole kunagi igav, ent natuke tuleb sest lugejana end läbi raiuda. "Vastukaja" on tiba teistmoodi. Ta ei anna lugejale töökäsku, vaid kutsub kaasa. Ja mul ongi huvitav Eloga Elo maailmas üheskoos rännata. Muidu me mõnikord põrkume Kadriorus või kusagil linna peal, ütleme viisaka tere ja paar sõna veel. Raamat lubab korraks sama õhku hingata, sama maailma erinurklikult silmata.

Olen alati rõõmus, kui kujutav kunst ja sujutav kunst kokku saavad, kui sõnameister leiab eneses tahtmist tekstid visuaaliga kokku viia, mitte lihtsalt ei "illustreerita". Lasteraamatute puhul tundub loogilise lähenemisena, suurteraamatute puhul mitte nii väga. Koostegemus Santa Zukkeriga on väikevormile kasuks tulnud, pildid toovad esile poeese ja vastupidi. Viidingul on olnud raskemaid, teravamaid ja terasemaid tekstistikke, aga "Vastukajas" pääseb ta kuidagi hästi lähedale. Mõne luuletuse lõppu oleksin punkte tahtnud, aga mu rubriik pole loodud interpunktsiooni kallal irisemiseks. Väike ilus raamat, mis viib lugeja / vaataja ootamatult üleilmaringile. Ja toob vast tagasi Viidingu varasemate raamatute manu, mis väärivad nõudlikuma pilguga üle lugemist, kel vähegi mahti ja tahtmist ühes mõtelda on. Respekt!

Seda globaalse haardega luulet on väga vaja.

Üldse on luulet väga vaja.

Tehke järele või makske kinni.

Contra "Kohalik elu. Luulesõit ümber Eestimaa" (2023)

Tagasi kodukamarale. Lopsaka sõnavooga südameid võitnud Contra ei tee oma raamatute ilmumisest suuremat numbrit, mitmedki neist on mul nägemata ja lugemata jäänud. Tühja kah. Ta ise ka täpselt ei mäleta, et mis ja kas ja kunas ja kuidas ja kuhu ja kellele. Või et mis keeles – Contrast on saanud ju üks ja võibolla ainuke lätikeelne tõlkija! Tahtsin juba öelda, et noorema põlve oma, aga mõistsin, et oleme mõlemad jo kuldse keskea tagaservas. Peab ise noori kasvatama! Väidetavasti ei ole tänini olemas korralikku eestilätilätieesti sõnaraamatut. No mida Rainist! Hirmsal kombel tahaks lätlaste kirjandust lugeda, aga kui naabrite keelt ei õpita, siis on, sõbrakesed, ausalt öeldes äkajunnike leivakotikeses. Mõistetagu kehvasti, töngatagu, kuid lisaks saldejumsile ja baldiesile ja ludzule võiks tsipa ju teada. Naabrid ju. Sõbrad ju. Tallinlase keel läheb juba lõunaeestis sassi. Contra just sealt tuleb ja loob ja lehvitab. See pole mingi niisama kamm!

Contra on kohmakusest, konarustest ja koperdamisest isevärki särava kaubamärgi teinud. Komistab, kargab püsti ja lööb ülevile mõne keelekuju, mis kestma jääb. Uhke kulg läbi keele ja aja ja ruumi, eestirahwas armastab! Siin raamatus on Contra aga hästi paikne, õigemini paikne ta just ongi. Enne raamatu avamist põrnitsesin tükk aega kaanepilti, et mis plörakad need nüüd on. Mhmh, sain aru küll, kohtade kontuurid. Asulate siis. Kui eestlane ei ole ja Eesti euromünti vaatad, siis on samuti täiesti mõistetamatu, mis imelik lomp sinna tagaküljele on tehtud. Mitte et mõni kuningas oluliselt arusaadavam tunduks. Contra sõidutab oma raamatus ristiläbi Eesti. Hulk Eestit on järel ja poeedist puutumata – oodakem järge. Visaku sõnameister end kui Kalevipoeg rahnu! Nagu Viiding heitis lugejat üle maailma. Sügavale südamesse satuvad mõlemad ja eks see olegi hea kirjanduse tunnismärk.

Iga rida ei haaku, iga sõna ei sobi, ent omajagu omast ja omapärast leiab kirjaoskaja inimene üles.

Seda lokaalse haardega luulet on väga vaja.

Üldse on luulet väga vaja.

Tehke järele või makske kinni.