Sinijärve raamatusoovitused: tuimavõitu politseipõnevik ja läti ilukirjandus

Rahvusraamatukogu kultuurinõuniku Karl Martin Sinijärve lugemissoovituste hulgast leiab seekord Roland Tamme politseipõneviku "Sündikaat. Politseipõnevik" ja Guntis Berelise teose "Sõnad olid liigsed"
Roland Tamm "Sündikaat. Politseipõnevik" (2024)
Ega ma ei tea, kas Roland Tamm on autori õige nimi või on ta hoopis Arnold Kumm, Erlend Pomm või keski-miski muu. Ülejäänud nimed on teose sees niikuinii rohkem või vähem läbinähtavalt muudetud, nii et probleem kukub ära.
Soovitan hoopis muudel põhjustel. Raamat ei ole eriti hästi kirjutet. Tuimavõitu. Kirjanduslikus mõttes ja võttes. Ent ometi haakub ilusti inimestega, kes tos ajas mütanud ja ellu jäänud – lugesin minagi huviga lõpuni. Kriminaalse maailma ja uussündiva riigi lugu, vaadetega mine- ja tulevikku. Jõledad üheksakümnendad, kuid mitte ainult. Veider ja võõristav võib tunduda noile, kel ajastukogemus puudub. Ent mitte ilmtingimata. Teatav kuivus ja kaldumine päeviklikku dokumentalismi ei ole iseenesest halb, sest lugu lappab end lahti ikkagi. Tuletas meelde aegu, mida meenutada ei tahtnuks ja pani mõtlema asjadele, millele ei mõelnud omal ajal ega peaks mõtlema tänagi. Samas on ajaloos olemas jupid, mis läbi ja üle elatud ning väga hea, et ka raamatus sees. Kes noid aegu läbinud, leiavad meenumusväärset. Kes ei, leiavad muud. Tuleks teismeliste peal testida, et kas töötab või jaa.
Politsei ja luurajate värk ei pruugi üldse erihuvi pakkuda, silmharivalt avardav on tunnetada, kuidas Eesti riigi tekkimine igasugu muu jamaga koos kasvas ja selle sisse ka teatud sorti pahulasi tekkis. Ükski seen ei kasva ussideta. Me Eesti seene ussitamist on siin ilusasti kirjeldet. Soovitan hüva lugu halbadest aegadest. Selge on, et segane on (olnud). Et segasus selgemaks saaks, tasub lugeda raamatuid. Nende hulgas ka täna soovitet asjakest.
Guntis Berelis "Sõnad olid liigsed" (2023)
Rahvusvaheline lätlus võiks meile olla sama kahjutu ja kasulik kui rahvusvaheline juutlus. Juute ja lätlasi vahel ikka lollpead sõimavad, aga mõlema kirjandusega tasub sidet hoida.
Pole ammu kedagi tsiteerinud, ent Guntis Berelis öelgu siinsamas ja Contra tõhusas tõlkes nõnda: "Sõda – see on hea, mõtles Tušs, kui oli läinud Lapovitsi trahterisse ja endale pikalt mõtlemata õhtusöögiks sardellid ja pudeli Tannhäuseri õlut tellinud. Nägid, mis? Sõda vaevalt alanud, aga vorstid on juba kolm kopikat kallimad kui alles möödunud nädalal! Peaks nagu pahameelt tundma, aga samal ajal tärkab tahes-tahtmata ka austus trahteripidaja vastu. Peaga mees – ei lase oma võimalust mööda, on juba taibanud, mis aeg ees seisab. Kolm kopikat täna, kolm homme, aga vaata kuu aja pärast maksad lõuna ajal kaks korda kallimat hinda portsu eest, kus poole vähem vorste. Olgu sõda või rahu, rahvas tuleb ikka ühes jutis sööma, kuhugi nad ei jää."
Vene keelt õpetatakse Eesti koolides endiselt massiivselt, ja hea on, vainlasest tuleb ikka aru saada, ent tegelikult võiks semestrikese jagu õpetada ka teiste naabrite keeli. Soomlaste ja rootslaste ja lätlaste omi. Et Eestis koolihariduse saanud nooruk / noorik ei jääks üheski naabermaas hädaje. Kuidagi piinlik, kui suhtlusvõime läti sõpradega piirdub saldejumsi ja darbalaiksiga, leninaielast kõnelemata. Aeg asi ära korraldada. Heade ja põnevate naaberraamatute lugemisest võiks hakatust teha.
Toimetaja: Karmen Rebane