Ansambel U: liikme Taavi Kerikmäe sõnul on läbikukkumine midagi, millega on kõigil kerge suhestuda. "Mulle tundub, et tänapäevases ühiskonnas on edukultus kuidagi eriti oluline, ka väikeses ühiskonnas nagu Eesti. Läbikukkumisele nagu ruumi polekski," sõnas muusik.

Kontserdi kontseptsioon tõukus Kerikmäe sõnul riskivajadusest. "Ma arvan, et see tõuge on olnud ikkagi selle pealt, et nüüdiskunst peab riskeerima, nüüdismuusika peab riskeerima. Risk ongi mäng väga keeruliste otsuste vahel. Riski peab olema ja läbikukkumine on üks riski võimalikke tulemeid," ütles Kerikmäe.

Ansambliliige Tarmo Johannes tõi välja, et teistes kunstiliikides on veaesteetika üpris kohal ja kasutatud. "Kui mingi asi läheb valesti, siis see on nii lahe. Sellel on oma loov-alge ja seda ka meie kavas, vähemasti mitmes loos," märkis ta.

Klassikalise muusika maailm on Kerikmäe sõnul aga läbikukkumise hirmu ees eriti pinges. "See soorituspinge või hirm ebaõnnestuda, on asi, mis päris palju võib seda loomingulisust pärssida," sõnas ta ja märkis, et üks külg on selles haridusel ja selles, kuidas lapsi ja noori õpetatakse vea või eksimusega toime tulema. Teisalt tuntakse Kerikmäe sõnul hirmu piinlikkuse ja häbistatuse ees, mida läbikukkumine kaasa võib tuua. "See sinu arvamus endast on paljude jaoks otseses seoses selle mõttega, kui edukalt ma sooritan," ütles ta.

Kontserdiks koostatud kava puhul on Johanesse sõnul heliloojad lähenenud vea või ebaõnnestumise teemale hästi erinevalt. "Selle kava nimilugu, Tom Johnsoni "Läbikukkumine", kus on tekst hästi olulisel kohal, kus mängija peab kõnelema ja mängima samaaegselt, on hästi ilus kokkuvõte üldse selle teema kohta. Et kui sa üritad läbi kukkuda, siis mis on sel juhul õnnestumine?"

Kerikmäe sõnul ongi põnev mõelda sellele, mis viisil on üldse võimalik loomingus õnnestuda."Millega me mõõdame seda õnnestumist? Kas publiku heakskiiduga, kriitikute heakskiiduga, mis ei pruugi aga üldse kokku langeda? Või siis sellega palju seda teost hiljem esitatakse, kui raadiosõbralik see on jne. Või vastupidi, kui riskialdis see on. Võib-olla mõnedes avangardsemates ringkondades leitakse see olevat läbikukkunud siis, kui ta ei ole olnud piisavalt riskialdis," arutles Kerikmäe.

Õhtusest kavast leiab neli heliloojat:

Mark Applebaum (1967) "Pre-composition" (2002) 8-kanalisele lindile või 8 lugejale
Peter Ablinger (1959) "Weiss/Weisslich 4 "(1992) klaverile ja saateansamblile
Tom Johnson (1939) "Failing, A Very Difficult Piece For Solo String Bass" (1975). Versioon soolotšellole
Frederic Rzewski (1938-2021) "Les Moutons de Panurge" (1969) mistahes arvule muusikutele meloodilistel pillidel ja mistahes arvule mittemuusikutele millel iganes

"​Näiteks Peter Ablinger tegeleb sellise olukorraga, kus helid on hästi väiksed. Kui mängida tõesti seal serva peal, et ei tea, kas heli tuleb välja või ei tule, tekitab see omamoodi midagi ilusat. Ta hästi rahulikult vaatleb seda olukorda, kus noot võib sündida või mitte, ja see on kõik okei," tutvustas Johannes.

Lisaks ansambel U:-le (Helena Tuuling – klarnet, Merje Roomere – viiul, Levi-Danel Mägila – tšello, Taavi Kerikmäe – klaver, Tarmo Johannes – flööt, Vambola Krigul - löökpillid) teevad kontserdil "URR-42: Läbikukkumine" kaasa Ekke Västrik, Doris Hallmägi ja Theodore Parker.

"URR" ehk "Ansambel U: Rahvusringhäälingus" on ansambel U: 2013. aastal alguse saanud kontserdisari, kus U: tutvustab erinevaid olulisi teemasid nüüdismuusikas. Hooajas toimub 4 kontserti, mis toimuvad ERR Uudistemaja 1. stuudios ning neid saab kuulata otseülekandes Klassikaraadios. Käesolev kontsert on sarjas 42.