Märten Vaher on selliste ETV saadete, nagu "Sinu uus sugulane", "Mehed, hakkame elama!", "Mis värvi on majandus?", kuid ka näiteks pikaaegse doksarja "Meie inimesed" režissöör. Vastse laureaadi sõnul on igal juhul meeldiv, kui sind tunnustatakse. "Ega tunnustust ei jagata väga sageli ja väga palju, on tore, kui kusagilt on märgatud ja tähele pandud," kommenteeris 20-aastase režissööritöö kogemusega Vaher EFTA võitu.

Muusikavideod Soome televisioonis

Mõte, et tema tulevik võiks olla seotud just televisiooniga, tekkis Vahtral umbes hilisteismeeas. "See oli kusagil 90ndate lõpus, kui Soome televisioonis oli selline saade nagu "Jyrki" MTV3 pealt. See oli selline muusikasaade, mida võib-olla "Ztv" üritas siin Eestis järgi teha. Seal näidati muusikavideosid ning seal vahepeal oli stuudio ja see oli ehitatud niimoodi, et aeg-ajalt näidati ka režiipulti ja operaatoreid. Sealt jäi meeleolu, et televisiooni tegemine on midagi hästi toredat," meenutas Vaher.

"Ma arvan, et sealt tekkis see huvi ja edasi õnnestus kuidagi saada telerežii kursusele," lisas ta.

Kuigi televisioon oli see, mis Vahtra režissööri õpingute peale meelitas, ei tajunud ta koolis, et telel ja filmil oleks suur vahe olnud. "Sel aastal, kui mina astusin kooli, siis paralleelne kursus oli operaatorite kursus, kus olid Elen Lotman, Mart Taniel, Kristjan Jaak Nuudi ja teised. Kui ma ülikooli läksin, siis ma ei saanud aru, et oleks olnud mingi vahe telel ja filmil, mulle tundus pigem režii see kategooria, mille pärast sai tehtud selline valik," selgitas EFTA laureaat.

Alternatiivreaalsuses juutuuber või tiktokker

"Aga pigem oli jah televisioon inspireeriv sel hetkel, mis mõjus väga põnevana," sõnas Vaher. "Eks kõik teised visuaalsed meediumid on ka kütkestanud elu jooksul. Kui ma oleks kümme aastat noorem, siis ma oleks tahtnud olla juutuuber, kui oleks 20 aastat noorem, siis oleks tahtnud tiktokke teha," muigas ta.

Vaher toonitab, et enda töös tulebki pidevalt silmad lahti hoida. "Audiovisuaalses maailma on mõjutajaid nii palju. Mind viimasel ajal mõjutab võib-olla Youtube'i jaoks loodud toodang isegi rohkem kui telesaated. Seal on võib-olla huvitavam audiovisuaalne keel ja rohkem katsetamist, eksperimenteerimist ning mõnes mõttes rohkem innovatsiooni," tõi ta välja ja lisas, et muidugi jälgib ta aktiivse pilguga ka näiteks filme ja sarju. "Ikka vaatad selle pilguga, et kuidas nad on tehtud ja mis moodi nad on tehtud."

Et oleks vaheldust

Enda töö üle on Vaher kõige uhkem siis, kui see läheb vaatajale korda. "Kui uue sugulase saatel oli ühe korraga üle 100 000 vaataja, siis see tähendab seda, et on neid inimesi, kellele see meeldib ja kellele see korda läheb. See on väga tore," jagas Vaher.

Siiski ei määra ainult vaatajanumbrid telerežissööri rahulolu. ""Mis värvi on majanduses", isegi kui tal ei ole nii palju vaatajaid, siis ma tean, et tal oma publik ja oma publikule läheb ta hästi korda. Ma arvan ikka, et see tekitabki kõige rohkem uhkust," sõnas Vaher, kes lisas, et on muidugi uhke ka veel väiksemate asjade üle. Näiteks, kui saatekujundus on hea või kuskilt õnnestub kätte saada mingi lahe stseen või moment, millest annab midagi erilist kokku panna. "Need on väiksed asjad," tunnistas ta.

Vahtrale meeldib seejuures, kui töös on vaheldust, võimalik tegeleda erinevate asjadega ning leida võimalusi katsetamiseks. "Ma tegin kaheksa aastat kokku saadet "Meie inimesed" ja siis pärast seda "Töörööbikuid". Seda on väga tore teha, aga see läks sellise ühe vorstina," tunnistas ta.

"Ma olen üritanud hoida olukorda, kus mul ei ole üht saadet, mille peal iganädalaselt olla. Ongi kas "Selget pilti", "Ajujahti või "Mehed, hakkame elama". Mõndasid on kaheksa osa olnud, teisi kuus. Majandussaadet oli 20 osa. On tore, kui on suuremat variatsiooni. See annab võimaluse loominguline olla. Televisiooni puhul on hästi suur oht see, et see läheb liinitööks, et sa oled kõike näinud, kõike teinud ja siis sa lihtsalt teed samamoodi ja kordad," rääkis ta.

"Ühtpidi see on televisiooni osa, et on formaadid ja vorm peabki olema korduv, osaliselt vaatajale tuttav ka, et ta teaks, mis ta sealt saab. Aga loomingulisest seisukohast on tore iga kord seda jalgratast uuesti leiutada. See ongi kõige toredam osa," arvas Vaher.

Rohkem mängulisust ja mänguruumi

Vaher tunnistas, et on režissöörina väga tehniline ja üritab innovatsiooniga pidevalt kaasas käia. "Ma olen režissöörina pigem selline väga vormiline ja tehniline, üritan kõiksugu tehnoloogilistest lahendustest maksimumi välja pigistada, olgu see siis kaamera või montaaž või mingi muu tehniline innovatsioon. See on ka üks moment, et kui tuleviku peale mõelda, siis tulekski vaadata avatud silmadega, äkki tuleb sealt midagi ägedat."

Suurimateks piiranguteks ühe telerežissööri töös on Vahtra sõnul nii nagu ikka – aeg ja raha. "Kuna aega üldjuhul ei ole, eeter on kohe taga, ega ka raha, et katsetada mingeid asju või proovida teistsuguseid lahendusi, siis mulle tundub, et eksperimenteerimisruumi võiks olla rohkem," sõnas ta.

"Et oleks ruumi, kus saaks katsetada ja ehitada, et oleks ressurssi selle tegemiseks, et ei peaks hommikust õhtuni montaažis istuma ja parandama mingeid hädasid ja kohe sellega eetrisse tormama. Et oleks mängulisust ja mängimisruumi rohkem. Seda tahaks kõigile, ma arvan."