Kapajeva peab enda eesmärgiks edendada nüansirikkamat dialoogi Ukrainas käimasoleva sõja üle, mis on viinud pideva kokkupuuteni piinavate vaatepiltidega. Seeläbi on toimumas desensibiliseerimise protsess, mis muudab meid vägivalla suhtes päev-päevalt immuunsemaks, leiab kunstnik.

Vägivalla suhtes, millega seisavad silmitsi need inimesed, kes ikka veel Ukrainas igapäevaselt enda elu eest võitlevad. Keerukad detailid, nüansid ja isiklikud narratiivid on taandunud hõlpsasti jagatavaks sisuks, mis läbib vilksamisi meie ekraanid enne kui hajub hämarusse.

Näitusele valitud ning selle jaoks loodud kunstiteosed lähtuvad soovist pakkuda platvormi Ukrainast põgenenute isiklikele lugudele. Aga ka kunstniku vajadusest väljendada ja vaadelda allasurutud viha käimasoleva sõja suhtes. Sellel näitusel pole kujutisi sõjast. Selle asemel asetatakse vaataja ette teosed, mis vajavad kogemiseks aega – et lugeda, kuulata ja tõeliselt kuulda.

Need kunstiteosed võimaldavad meil uurida rõhuja keelt, kus näiliselt positiivse retoorika taga varitsevad imperialistlikud ambitsioonid. Kohtame intiimseid lugusid meeleheitest ja hävingust, aga samas ka lootusest ja kaastundest. See on teekond läbi emotsioonide tulva, mis lõppeb katarsises, vabastades sügavale sisemusse kogunenud viha.

Nõukogude okupatsiooni ajal sündinud, iseseisvas Eestis üles kasvanud ning Suurbritannias hariduse omandanud Kapajeva on enda sõnutsi sattunud tahtmatult "Teise" positsiooni. Seisukoht, mille ta on omaks võtnud ja asetanud oma loomingu nurgakiviks, on suunanud teda uurima kultuurilise identiteedi ja sooküsimuste mitmekülgset spektrit ajaloolises ja kaasaegses kontekstis. Kasutades erinevaid meediume – sealhulgas videot, fotograafiat, tekstiili ja installatsioone – toob ta esile ainese, mis sageli tähelepanuta jäetakse või on tõrjutud perifeersesse nägemisvälja. 

Näitus on avatud 11. maini.