Eesti tänavune paviljon asub kanali kõrval seisvas Santa Maria Delle Penitenti kirikus. Näitusel on oluline roll nii teostel, lagunenud kirikul kui ka näiteks tolmul.

"See ruum on oma olemuselt nii piiripealne. Kui me seda [näitust] installisime, siis ükskõik kuhu sa toetad või vastu lähed, toimub lagunemine, sõna otseses mõttes. Ma isegi ei võimenda seda, vaid see päriselt ongi niimoodi," kirjeldas Karlson.

"Minu teoste siia paigutamine ongi väga delikaatne vaikne protsess olnud, meil on olnud palju aega, et neid siia panna. Ma arvan, et see ongi see põhjus, miks nad siia sulanduvad, nad nagu peaksidki siin olema," lausus kunstnik.

Meeskonna sõnul on see näitus elust ja selle kaduvusest. Tegemist on väga tundepõhise näitusega, mida on Karlsonil kohati keeruline sõnadesse valada. Ta ütleb, et see on justkui üksiolemise näitus.

Üks esimesi sisseastujaid, Miamist pärit noormees Sergio ütles, et kõik on nii lummav, et ta ei suuda imestust varjata.

"Ma arvan, et see on hullult pöörane. Ma lihtsalt jalutasin mööda ja ütlesin, et vau, mis see on, ma pean peatuma ja sisse astuma. See on vaimustav. Lihtsalt vaadake seda, see on hiigelsuur. Kogu see arhitektuur, detailid, see on imeline. Ma armastan seda, ma ei suuda pildistamist lõpetada," kiitis ta Eesti paviljoni.

Omaette atmosfääri loovad kurbade naiste tuba, sääsepinin ja hobusekolju vanas kapis, skulptuursed küünlajalad altaril, loomaaiast saadud ussinahad, millega on loodud omamoodi pelgupaik, ja hiigelsuured skulptuurid.

"Ma ei tea, kas ma olen sellist tunnet enne tundnud. Vana hea mina ei oska seda sõnadesse panna. Siin on väsimus, see õnn ja rahulolu, kuna see tööprotsess on olnud imeline, kogu tiimi mõttes tänulikkus, samas ka tühjus. See väsimuseaste on nii kõrgemates tasanditest. Ma polegi enne nii uhkelt väsinud olnud, kui ma praegu olen," lausus Eesti paviljoni autor.