Pühapäeva öösel Veneetsiast saabunud Epner sõnas "Terevisioonile" antud intervjuus, et kuigi maailmas toimuvad sõjad kajastusid ka biennaali paviljonides, siis esinesid need varjatumalt, kui ta oleks oodanud. "See on minu subjektiivne arvamus, sest meile siin läheb Ukraina sõda väga palju emotsionaalselt korda ja siis võib pettuda, kui seda vähe on. Seda oli ja sellest räägiti, aga antud juhul oli kuraatori valik selline ja seda tuleb austada," lisas ta.

"Biennaal ise on poliitiline üritus. Igasugune suur kunstiüritus on poliitiline ja näiteks Palestiina oli kindlasti grafitiga linnaseintel või sõnumitega inimeste särkidel rohkem esil kui Ukraina teema. Mis puudutab kunstilist tasandit, siis Palestiinat oli üllatavalt vähe ja kõige rohkem furoori põhjustas Iisraeli paviljon," selgitas Epner.

Ta lisas, et korraldajad kartsid juba enne biennaali algust väga suuri proteste, mistõttu seisid Iisraeli paviljoni juures ka automaatidega mehed. "Aga Iisraeli kunstnik siis otsustas, et protestiks selle sõja vastu ta oma paviljoni ei ava. Ta kleepis sinna sildi, et enne, kui Gazas relvarahu ei ole, seda paviljoni ei avata," rääkis Epner ning lisas, et ülejäänud näitustel Palestiina teema puudus ja Palestiinal endal näitust väljas polnud.

"Näituse üldteema keskendus selgelt Lõuna-Ameerikale ja põlisrahvaste kunstile ning need sõjad jäid fookusest välja," lisas ta.

Epneri sõnul on Venemaa kohal isegi siis, kui teda näiliselt ei ole. "Venemaal on ajalooline paviljon. Jah, neil ei lubatud enda väljapanekut välja panna ja siis nad andsid selle Boliiviale. Seda mängiti välja hea tahte žestina, aga mingit head tahet Venemaal muidugi ei ole. Just Boliiviale andsid nad paviljoni sellepärast, et aastaid on konkureeritud Hiinaga Boliivia liitiumi pärast. Mulle tundus, ja mitmed inimesed ka kinnitasid, et paljud vältisid selle paviljoni külastamist," avas Epner biennaali geopoliitilist tausta.

Ukraina sõja teema tuli kõige jõulisemalt esile Poola paviljonis. "Algselt pidi Poolat esindama konservatiivne kunstnik, aga Poolas toimunud valimiste järel muudeti see otsus poliitilise sammuna ära ning paviljoni kutsuti hoopis üks ukrainlaste kunstirühmitus. Nemad tegid midagi, mida võiks nimetada sõjakaraokeks. Ukraina põgenikud tegid suurtes videotes järgi sõjamasinate hääli ja samal ajal ilmus see häälitsus nagu reede õhtul Tallinki laeval ekraanile ka tekstina ja inimestel oli võimalus mikrofoni seda häält järgi teha," rääkis Epner.

"Kunsti puhul on oluline vahe, kas ta toob lihtsalt teadmist või ka emotsionaalset kaasatust, kas ta võtab inimese ainult faktitasandil kaasa või võtab ka inimese keha, tunded, tajud ja seda see paviljon kindlasti teha suutis," tõdes Epner.

Epneri hinnangul on õigustatult poliitilisele kunstile sageli etteheidetud, et see piirdub tihti lihtsalt teema puudutamisega. "Abstraktsemal tasandil jäävad hirmud puudutamata. Näiteks Edith Karlsoni näitusel, mis on pealtnäha ainult poeetiline ja seal päevakajalisi teemasid üldse ei puudutata, on ometi Ukraina sõda selgelt kohal. Seal on teemad nagu vägivald, lein, kurbus, üksindus, surm, aga lihtsalt abstraktsemal, ütleksin isegi metafüüsilisemal tasandil," selgitas Epner.