Kuigi Veneetsia biennaalil püütakse poliitilistest seisukohtadest hoiduda, peegelduvad pinged seal alati. Sel aastal oli kõige teravam fookus Palestiina ja Iisraeli konfliktil.

Enim räägitakse sel aastal Iisraeli paviljonist, sest enne näituse avamist pani kunstnik paviljoni aknale sildi, et seda näitust ei avata enne, kui saabub rahukokkulepe.

Nii proovisid paljud huvilised näitust läbi klaasi piiluda. Lisaks pildistati massiliselt paviljoni akent. Selleks, et hoiduda meeleavaldustest või aktsioonidest, olid paviljoni kõrval relvastatud politseinikud. Küll aga kogunesid sadakond meeleavaldajat paviljoni ette, et Palestiinale toetust avaldada.

"See ei ole Iisraeli otsus. See on kuraatorite ja kunstnike otsus ja ma arvan, et see on väga julge otsus. Ma austan seda. See on nende enda otsus ja see on väga tark otsus," kommenteeris Veneetsia biennaali kuraator Adriano Pedrosa.

Iisraeli kunstnik Ruth Patir pälvis juba kuid enne oma paviljoni avamist palju kriitikat. Talle heideti ette, et ta tegeleb viljakuse ja emaduse teemadega, samal ajal kui Gazas inimesed surevad. Seetõttu tõstatasid mitmed kriitikud küsimuse, kas paviljon jäi suletuks tõepoolest sõja tõttu või hoopis seepärast, et näitus oli juba ette väga palju negatiivset vastukaja saanud.