Kriitik: "Hora lupi" näituselt leiab leina, südamevalu, inimliku absurdsuse
20. aprillil avati 60. Veneetsia kunstibiennaal, mis tõi Eesti paviljoni ka esimesed välismaised külastajad ja kriitikud. Eesti paviljoni puhul toodi välja nii omamoodi atmosfääri kui ka tugevaid inimlikke tundeid, mida Edith Karlson seal on peegeldanud.
Kuigi Eesti paviljon asub Veneetsias põhinäitusalast eemal, meelitasid esimesed päevad, kui Chiesa di Santa Maria delle Penitenti kiriku uksed lahti tehti, kohale palju huvilisi. Sellele aitas kaasa, et mitmed mainekad kunstiväljaanded Eesti paviljoni oma edetabelitesse lisasid.
"See on väga huvitav, juba fakt, et see näitus on väga vanas kirikus, loob dramaatilise atmosfääri. Eriti teades selle kiriku ajalugu ja et siia on pandud need inimfiguurid, see kõik loob väga unikaalse atmosfääri," kommenteerisid Veneetsia elanikud Ticiana ja Rossano.
18. sajandi kirik, kus Eesti paviljon asub, oli pelgupaik langenud naistele ehk prostituutidele. Nii hakkabki kiriku ajalugu näitusel oma lugu rääkima. Oluline roll on siin ka justkui teatava hiilguse lagunemisel, mida vana katkine kirik peegeldab. Los Angelese kunstikriitiku sõnul on Edith Karlson erakordne kunstnik ja lagunev kirik hästi valitud näitusepaik.
"Liikudes läbi erinevate ruumide selles lagunenud kirikus ja ühes ruumis on põrand katki ja vett voolab sinna auku, seal kõrval on seeria ebaharilikest merineitsidest. Kuigi läbi kiriku jalutades on tunda melanhooliat ja seal on need hiiglaslikud figuurid, siis selles kõiges on terake huumorit, mis on justkui vastumürk sellele kurbusele, mida paljud figuurid esindavad," ütles kriitik Andrew Berardini Los Angelesest.
Nii leiabki tema sõnul näituselt leina ja südamevalu, inimlikku absurdust ja isevärki müütilise, müsteerilise minevikupildi.
Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: "Aktuaalne kaamera"