Arvustus. Paula Pajusaare sooloprojekt uitab unenäopopi radadel
Minimal Windist tuntud Paula Pajusaare sooloprojekti Poolring esimest EPd "Dragons" iseloomustavad siirus, lihtsus ja pretensioonitus selle parimas tähenduses. Lauljanna häälest kostab vabadust ja äraolevust, mis annavad mõista, et muusik ei püüa oma loominguga kuulajat šokeerida või talle muljet avaldada – tundub, et plaadi eesmärk on pakkuda turvatunnet ja hingekosutust, et end kaitsvasse maagia ja pehmuse tekki mässida.
Kui artisti varasem looming on maisema tunnetusega, siis värske EPga uitab neiu hingestatumatel unenäopopi radadel. Albumi pehmus ja orgaanika väljenduvad klassikaliste instrumentide ja field recording'ute kasutamises ning õhulises vokaalis.
Nimilugu on emotsionaalse ja siidise kõlaga, ent selle enim tähelepanu tõmbav külg avaldub viimase osa üleminekus, kus on paari sekundi vältel klaveripartiisse kromaatilisi noote põimitud. Kromatismi julgemast kasutamisest oleks lugu kindlasti palju juurde saanud. Silmapaistvaim pala "Valkyrie" on kirjutatud autori väljamõeldud keeles ning meenutab meloodiliste korduste poolest regilaulu või mõne põhjamaise põlisrahva loitsu. Loo teises pooles sumedale vokaalile lisanduv kare perkussioon sarnaneb kohati träpibiidiga, ent koos laulja nõidusliku häälega on raske huvitavat kooskõla žanripiiridega määratleda.
Kontseptuaalselt tundub see terviklik album, mille eeterlikus maailmas hõljuda. Samas osutub lugude seisundite liigne sarnasus üheks selle nõrkuseks – kunstnik on esitlenud kuulajale vaid ühte külge oma emotsionaalsest ja vokaalsest spektrist ning tekitab sellega janu millegi dünaamilise, toore ja inimlikult vahetuma järele. Potentsiaali, et selle ingelliku vaoshoituse alt võiks välja kooruda inimlikku teravust ja jõulisust, igatahes paistab.
Toimetaja: Rasmus Kuningas
Allikas: Müürileht