Piret Viirese soovitused

Viivi Luik "Kuldne kroon"

"On viimane aeg lugeda Viivi Luige teost "Kuldne kroon", mis sai eelmise aasta kultuurkapitali suure aastapreemia. See on täiesti väärtteos, kuna ta on viiviluigelikult kirjutatud sellises heas stiilis: ühelt poolt väga isiklikult ja teiselt poolt suuri üldistusi tehes. Siin ta portreteerib meie lahkunud kultuuritegelasi, kellega tal endal on olnud isiklik suhe," tutvustas Viires

"Siin on näiteks väikesed lood Juhan Viidingust, Ene Mihkelsonist, aga on ka isiklikke mälestusi oma emast-isast ja lapsepõlvest."

Meelis Friedenthal "Punkti ümber"

Ka Friedenthali teos on kultuurkapitali aastapreemia pälvinud. "See on natuke kummaline teos, nagu mitmed Meelis Friedenthali teosed. See räägib 20. sajandi algusest, kus peategelane elab üle karme ühiskondlikke sündmusi, aga samas on siin ka paranormaalne dimensioon, kuna tal on võime kuulata surnute hääli ja olla seoses teise maailmaga. Natuke müstiline, aga samas põnev teos, mis on viimane aeg suve jooksul läbi lugeda."

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

"See on kohe kirja pandud suvitusromaanina. See vastab kõige paremini sellisele klassikalisele ettekujutusele suvelugemisest, mis on kerge, lõbus ja ometi nauditav," kirjeldas Viires.

Tigane on Viirese sõnul võib-olla tänapäeval enam tuntud just lastekirjanikuna, kuid oli 30ndatel ka küllaltki edukas romaanikirjanik. ""Sõber meriröövel" on 1939. aastal saanud Päevalehe romaanivõistlusel teise auhinna ja peale seda ka siis kohe ilmunud. Ta annab väga hästi edasi teise maailmasõja eelse Eesti ühiskonna pildi."

Raamatus satub üliõpilasest linnatüdruk maale, kus ta satub eri koomilistesse situatsioonidesse, maadeldes talutööde ja armastusega. "Ta on natuke nagu ka selline hoiatusromaan, teades, mis ajaloos pärast edasi juhtus. Selline idülliline 30ndate lõpu maailm, oli midagi täiesti vapustavat, sest see maailma kõik kadus ju," märkis Viires.

Gert Kiiler "Eranuhke ei armasta keegi" ja "Saatus koosneb juhustest"

Kiileri raamatud esindavad Viirese sõnul väga head Eesti algupärast kriminaalromaani. "Ta on kirjutatud väga hästi, väga hoogsalt, oluline tunnus on, et seda lugeda pole piinlik. Väga paljude raamatute puhul on lugeda piinlik, aga nende puhul pole, võib lugeda rõõmuga, nautides ja hooga."

Kiileri romaanid esindavad alternatiivajaloolist vaadet: pärast teist maailmasõda jäi Eesti iseseisvaks. "Tegevus toimub 60ndate iseseisvas Eestis Viljandis. Peategelaseks on Ameerikast tulnud eradetektiiv Paul Johnson. Siin on sellised klassikalised lood: kiired autod, ilusad naised, nutikas eradetektiiv. Lugeda võrkkiiges ja rannas, on väga põnev ja kaasahaarav."

Teet Kallas "Eiseni tänav"

Kallase "Eiseni tänavat" nimetab Viires nostalgiateoseks, mis kuulub olmeromaani žanri ja mida on just hea vihmase ilmaga lugeda. "Ta annab väga detailse ja põneva pildi sellest, milline 70ndate ühiskond oli. Peategelane, Rein, oli televiisoriparandaja ja ta käis mööda erinevaid kortereid, mida kirjeldatakse väga detailselt: mööblit, ruume, inimesi seal."

"Peategelane ise ei ole väga mehelik mees, ta on selline passiivne, natuke luru ja lõpuks aktiivsed naised kasutavadki teda ära," rääkis Viires ja tõi välja, et Tallinna Ülikoolis on raamatu põhjal valminud ka magistritöö mehelikkuse konstrueerimisest 70ndate eesti kirjanduses.

Jan Kausi soovitused

John D. Barrow "Uued kõiksuse teooriad. Ülima seletuse otsinguil"

"See on minu uus lemmik teoreetilise füüsika valdkonnast. Ma julgustan seda raamatut lugema, kuna Barrow räägib teaduse kõrval ja kaudu täiesti üldmõistetavatest asjadest, nagu juhus ja saatus, tõde ja vale," tutvustas Kaus.

"Ta püüab siin lahendada ja lahendabki väga elegantselt ühe vastuolu: iga inimene igatseb enda ellu selgust, reegleid, midagi, millele toetuda, aga elu on piisavalt dünaamiline, et me ei tohiks lasta neil omaenda reeglitel liiga jäigaks muutuda. Barrow annab sellele loodusteadusliku seletuse," lisas ta.

George Eliot "Middlemarch"

"Tõeline suvelugemine, suve otsast lõpuni saab seda raamatut lugeda. See on 900 lehekülge intriige, saladusi, paljastusi. On ka suuremaid teemasid, nagu tõeiha ja valevõimu, kuritööd ja karistust. See on 1870ndatel kirjutatud, aga kirjeldab siis 1830ndate Inglismaa maa-aadli elu."

"George Elioti päris nimi oli Mary Ann Evans, ta oli Victoria-aegse Inglismaa üks olulisemaid kirjanikke. Raamatu peategelane on väga idealistlik, aga samas väga eneseteadlik, suuremeelne Dorothe Brook. Raamatu süžee keerleb tema elluastumise, abiellumise ja kõige selle järgneva ümber. Muidugi Dorothea satub silmitsi igasuguste jäikade konventsioonide, ettekujutustega naise ühiskondlikust rollist, aga "Middlemarch" pakub ka väga laia sissevaadet kõiksugu inimsuhetesse," kirjeldas Kaus.

"Eliot on väga terava sulega naine ja igasugused konventsioonid, mis lubavad näiteks silmakirjalikkust või mingit mugavat hinnangulisust, saavad kirjanikult väga häid teravaid litakaid. Ta ironiseerib kõikvõimalike asjade üle."

Tan Twan Eng "Uste maja"

Malaisia kirjaniku "Uste maja" on Kausi üks viimase aja ilusamaid lugemiselamusi. "Süžeetasandil on siin peidus mitu raamatut, muidugi armastuslugu, siis on ta ajalooline romaan. Siit saab väga hea ülevaate Hiina lähiajaloo pööretest. Siis on ta geograafilise haardega romaan, peamiseks tegevuskohaks Penang Põhja-Malaisias.

"Tan Twan Engi tekst hingab umbes nagu ookean. See toob mulle lapsepõlvest meelde nõukogudeaegsed hoiatavad sildid rongiperroonidel: "Võidad minuti, kaotad elu." Aga sellise ilukirjanduse, tähendusliku proosalõigu või ilusa luuletuse lugemisel kehtib täiesti vastupidine: sa kaotad minuti lugedes, aga võidad terve elu," sõnas Kaus.

Emanuele Coccia "Metamorfoosid"

"Iga lause selles raamatus on väike küllusesarv ja ma väga palju ei tahakski sellest rääkida. Kui vihm saab läbi ja inimene on jõudnud "Eiseni tänavaga" ühele poole, siis ta võib võtta Coccia "Metamorfoosid", pista see endale taskusse ja minna kuhugi, kus on palju rohelust ja taimi."

"Ei ole mitte midagi huvitavamat, kui lebada võrkkiiges vaikselt ja jälgida, mis su ümber hakkab toimuma. See, mis looduses aset leiab on täiesti peadpööritav, see eluküllus- ja rohkus, kui sa lased rohul kasvada ja putukatel tagasi tulla ja lindudel – see on meeliülendav. Saad nii kergesti kätte metafüüsilise tunde, et sa oled osa millestki ääretult suurest ja võimsast. Sinna juurde on tõesti hea lugeda Cocciat, kes räägib sellest samast asjast."

Maarja Vaino soovitused

A. H. Tammsaare "Elu ja armastus"

"Sellest tuli ka mängufilm sellel aastal välja, see on hästi tehtud ja mängib nendel Tammsaare motiividel, aga ta ei ole romaani ekraniseering, ta pole romaani ümberjutustus ja seetõttu oleks suvel päris hea hetk võtta kätte see romaan ise," arvas Vaino.

"Need Rudolfi monoloogid, mis kahjuks filmi pole jõudnud, panevad väga palju kõikide olukordade ja veendumuste omavahelise paradoksaalsuse, konfliktsuse, lihtsuse ja keerukuse üle väga tõsiselt järele mõtlema," kiitis Vaino.

Michael Kumpfmüller "Elu toredus"

"See pealkiri on võib-olla selline tavaline ja üldine ja selle tagant ei või aimata, et tegemist on sellise ka eluloolise romaaniga, mis jutustab Franz Kafka viimasest armastusest, mis ta läbi elas enne surma. See on väga ladusalt ja kaasahaaravalt kirjutatud ilukirjanduslik nägemus Kafka viimasest suvest. Annab Kafkast aimu, üleüldse sellest ajastust aimu," kirjeldas Vaino.

Tänavu juunis möödus 100 aastat ka Kafka surmast. "On õige aeg seda head kirjanikku meenutada kasvõi temast lugedes."

Karl Ristikivi "Ei juhtunud midagi" ning "Kõik, mis kunagi oli"

Kui Piret Viires soovitas 30ndate eluolust rääkivat "Sõber meriröövlit", siis Vaino tõi välja samast ajajärgust kõneleva Karl Ristikivi diloogia. "See kirjeldab ka seda aega vahetult enne teist maailmasõda. "Ei juhtunud midagi" ongi viide sellele, et peategelane läheb õhtul koju, ühest avatud aknast ta kuuleb uudiseid, kuidas räägitakse Molotov-Ribbentropi paktist ja elu läheb edasi, keegi ei pane tähele, mis uudis käis läbi ja kui saatuslik uudis see tegelikult oli. Need kaks raamatut on ka päris huvitav avastus ja ka jällegi ladusalt kirjutatud," rääkis Vaino.

Tõnu Õnnepalu "Siinpool vaikust"

Tõnu Õnnepalu "Siinpool vaikust" lubab Vaino arvates aja tõeliselt maha võtta. "Ma arvan, et see võimaldab väga hästi natukeseks mingisse teise mõttemaailma kaduda, end ümber seadistada ja lastagi sel ajal kulgeda teisiti, sest mulle tundub, et vaikusega seostub kohe aja aeglustumine. Kui lärm seostub kiirusega, siis vaikus tõmbab kohe selle kiiruse maha," sõnas ta.

Kogumik "Midagi peaks hakkama juhtuma. XXI sajandi eesti kirjandus"

Kogumikku on enda tekstidega panustanud nii Viire, Kaus kui ka Vaino. "Siin on väga palju autoreid, kes kõik mõtisklevad selle üle, millises kohas on praegu eesti kirjandus, mis on 21. sajandil eesti kirjanduses juhtunud, mis on seda iseloomustanud. Igasugused kirjanduslood on ju tavaliselt tagasivaated, mis juhtus eelmisel, üleeelmisel sajandil, aga see on väga värske vaade praegu elavale eesti kirjandusele ja nendele jõujoontele, mis seal muutuvad ja toimuvad," tutvustas Vaino.

Ave Taavet "Kasukas"

"Seal on natuke midagi heinsaarelikku, natuke midagi voolaiulikku, kui kaasaegsetest muinasjuttudest rääkida, aga samal ajal ta on täiesti omanäoline. Niisugune natukene müstiline, folklooriga segatud argipäevane lugemine. Ave Taaveti "Kasukas" on sobilik nii randa kui võrkkiike kui ükskõik kuhu mujale lugemiseks," soovitas Vaino.