Mõne inimese elutee katkemine mõjub ajastu lõpuna. Jaak Lõhmus on üks neist. Eesti filmiajakirjanduse grand old man, kes ajas ammu enne tänase põlvkonna peale kasvamist kodumaise filmi asja kõrvuti Jaan Ruusi ja Sulev Teinemaaga. Nagu sünniti umbes kaheksa-aastaste vahedega, on kolmik kaheksa aasta sees nüüd lahkunud.

Need on suured kingad, mida täita. Ei tea, kas samasuguseid filmiajakirjanikke peale kasvab, aga Jaak polnud lihtsalt filmiajakirjanik. Ta oli asendamatu mälupank, lugude kandja ja pärandi talletaja, õppejõud ja õpetaja, kes aitas tagada, et ka kauge, ent võrratu filmiklassika saaks noortelegi mõistetavaks ning tuttavaks.

Minul ei olnud au tunda Jaaku ajal, mil Eesti filmimaastikku vahepealsest rusuhunnikust vabades tuultes taas kivi kivi ja kaader kaadri haaval kokku monteeriti. Jäägu need lood paljude Jaaku austanud ja armastanud kaasteeliste ja koostööliste jagada ning loetagu tema saavutuste muljetavaldavat nimistut lahkumisteatest. Mina nägin Jaagus ennekõike välimist väärikust ja sisemist rahu – ja ehedat elukestvat armastust kino vastu.

Viimastel aastatel üha enam kino kui idee, kino kui kultuuri tuumosa vastu. Filme ennast enamasti mõnda kaugest ajast pärit, kuid endiselt šeffi Berliini filmifestivali särki või kotti kandnud Jaak enam kuigi palju vaatama ei jõudnudki. Elus oli sellest olulisemaidki asju. Huvi tundis ja kaasa mõelda oskas Jaak pea kõigi arengute, trendide ja uute, eriti kodumaiste linalugude osas, aga mingit pinget kõike ära vaadata, kõikjal olla ja pidevalt pildil püsida enam ammu ei tundnud. Kui üldse kunagi.

Veel hiljuti sai palju nalja, kui Jaak Pimedate Ööde Filmifestivali kirju ja rikkalikku kava osas käega rehmas ning ütles, et las teised vormistavad enne valiku ära, tal on koduski tegemist. Lubas, et alles pühapäeval, festivali viimasel, võtab ta pokaali head veini ja tuleb võidufilmi vaatama. Vist jäi seegi lõpuks tegemata. Mitte et armastust ja hoolt kino vastu oleks vähemaks jäänud, pigem oli seda palju ka muu vastu.

Vanameestel on komme muutuda pahuraks ja kibedaks. Mõned ei pea selleks isegi teab mis vanaks jääma. Jaak oli soe ja elurõõmus vanamees elu lõpuni. Kurtis vahepeal küll, et peab rongi peale jõudma, kuna koer vajab jalutamist, aga oli peaaegu alati kohal filmiajakirjanike igakuistel ühislõunatel. Mõtles alati kaasa, pakkus välja algatusi, märkas puudusi, et neile siis pehmelt ja sõbralikult viidata, aga mitte kunagi nui neljaks oma arvamust peale suruda.

Mõne inimese töö katkeb koos temaga, jättes maha kurbuse kõigest, mis pooleli jäi. Jaak tegi vist lõpus kõike omas tempos ja mõnusas voos. Temast jääb maha poeg Johannes Lõhmus, kellele on pärandunud kõik Jaagu parimad omadused: soojus, süvenemisvõime, sügav huvi Eesti filmi käekäigu, armastus filmi kui kunsti vastu. Kahjuks lahkus Jaak just õhtul, mil Valgas algas Johannese korraldatud filmifestival Hot Shorts. Küllap oleks Jaak hea meelega sealgi kohal olnud, aga maal tundus suvel mõnusam. Ikka omas tempos, omas voos.

Päris kindlasti usun ma, et Jaagule meeldinuks väga mõte, et tema lahkumise päeval pühendatakse talle seanss kõikjalt üle maailma pärit väga heade lühifilmidega koondnimetuse all "Okei on olla kurb". Täna on okei olla kurb. Ja tänulik, et Jaak oli. Ja rõõmus kõige üle, mis temast jääb.