Alustaks algusest. Kuidas Gabba sündis?

Marius Trøan Hansen: Me kohtusime 2013. aastal ülikoolis ja bänd tuli kokku umbes 2015. aastal. John André tegi muusikat Olaga, Gabba bandžomängijaga. Siis tulid teised juurde ja me tahtsime kuidagi oma muusika ja joiu on (joig saamide traditsiooniline itku meenutav laul - toim.)ühendada. Minu jaoks oli see totaalselt uus kogemus. Joig oli meile täiesti uus rütmidimensioon.

John André Eira: Ola, meie bandžomängijaga, tuleb ka folkmuusikast. Meie akordionimängija on lapsest saati olnud huvitatud Norra rahvamuusikast. Teistel on umbes samamoodi.

Marius Trøan Hansen: Me segame oma muusikas Aafrika muusikast inspireeritud helisid ja Norra rahvamuusikat.

Saan ma õigesti aru, et Gabbas mängivad nii norralased kui saamid?

John André Eira: Ma olen ainus saam.

Nii palju kui mina saamidest tean, on kogukond väga konservatiivne. Kuidas saamid teie muusikat vastu võtavad?

John André Eira: Tegelikult väga hästi. Ma õpetan norralasi joigu laulma. Me peame lauludes call and response kohti tegema ja seeläbi õpivadki bändiliikmed joigu. Saamid on selle üle isegi uhked, sest see pole nii levinud, et norralased joigu teeksid, eriti bändina.

Sa ütlesid et see pole nii levinud, et norralased joigu laulavad. Kuidas sa hindad oma bändikaaslaste võimeid selles vallas?

Marius Trøan Hansen: Ma loodan kuulda ausat vastust! (Naerdes)

John André Eira: Mõnikord tuleb hästi välja, aga teinekord kõlab nende laul nagu jalgpallilaul staadionil. Areng on olemas, nad õpivad veel.

Gabba on saanud nii-öelda Norra Grammy. Skandinaavia saamid erinevad teistest Arktika rahvastest selle poolest, et nad saavad riiklikku toetust. Kas Norra riik toetab ka sellist kaasaegset traditsioonilist muusikat nagu teie teete?

Marius Trøan Hansen: Norra riik toetab põlisrahvaste muusikat, sest nii norralastele kui ka saamidele on tähtis saami muusikale kõlapinda anda. Meile on suur au John Andréga mängida. Norra riik toetab meie reise, abistab stuudiote rentimisel.

Mulle tundub, et teadlikkus saami muusika olemasolust tõuseb. Mitte ainult riik, vaid ka kuulajad toetavad meid.

Ma tahaks nüüd küsida midagi mitte kui ajakirjanik, vaid kui antropoloog. Ma olen kohanud saami aktiviste ja nad on väga radikaalsed, vastandades ennast norralastele, soomlastele ja rootslastele. Teie räägite, et norralased toetavad Gabba muusikat. Tundub, et tavainimeste tasandil on vähem konflikte.

John André Eira: Ma saan vaid omaenese isiklikust kogemusest rääkida. Me oleme keerulises poliitilises situatsioonis. Valitsus plaanib ehitada tuuleveskeid saamide maale ja võtta ära põhjapõtradele mõeldud karjamaad. See on tekitanud palju konflikte. Mittepoliitilistel juhtudel pole ma näost näkku suheldes konflikte kogenud.

Te rääkisite, et teid on inspireerinud Aafrika kõrbebluus. Kas teil on ka saami lauljate seas eeskujusid?

John André Eira: Jah, mul on kohalike lauljate seas omad iidolid. Ma kasvasin peres, kus oli nii ema kui ka isa poolt palju joigujaid. Mul tõesti vedas, sest see pole nii, et kõik saamid kasvavad joiuga üles.

Millal saamid joigu laulavad? Terve päeva, puhkehetkedel või vaid pidustuste ajal?

John André Eira: Joigu funktsioon on muutunud. Vanasti kasutati seda põdrakarjaste vahel mägedes suhtlusvormina, et kiskjaid peletada, aga ka et omavahel signaale vahendada. Lisaks tervitasid vanasti inimesed teineteist lauldes. Kõik joigusid.

Nii palju kui ma tean, on joigu tekstil lugu. Alati on see probleem, et kui sa paned pärimusmuusika kaasaegsesse muusikasse, siis sa paned selle teksti justkui lukku.

John André Eira: Esimesel albumil kasutasin traditsioonilisi joige. Joig ei pruugi alati teksti sisaldada ja see annab improvisatsioonile palju ruumi. Me töötame hetkel uue albumi kallal ja sellel albumil tahan esitada oma joige, omaenese tekstidega, mis räägivad igapäevaelust. Aga nagu öeldud, joig ei pea teksti sisaldama.

Kas sel on vahet, kui te esinete inimeste ees, kes saavad saami keelest aru, või esinete nende ees, kes sellest aru ei saa?

John André Eira: Seal on erinevus. Saamid tunnevad reeglina neid joige, mida esitame. Üldiselt aga arvan, et vahet pole. Inimeste reaktsioon meie muusikale on olnud suurepärane. Väga inspireeriv on see, et inimesi huvitab meie muusika.

Kuidas te oma muusikat müüte – vinüülid, CD-d, digitaalselt?

John André Eira: Ma usun, et muusika peab olema kättesaadav igas formaadis. Viljandisse toome vinüülplaadid kaasa.

Aitäh! Näeme Viljandis!