Näitus uurib saami põlisrahvaste õiguste kehtestamise ja enesemääramise keerulist teekonda. Võitlust oma keele, oma maa, olemasolu eest. Saami kunsti politiseerumine, mis algas 1960.–1970. aastatel ning arenes kõrvuti saamide enesemääramise liikumisega, on viimasel kümnendil pälvinud taas laialdast tähelepanu.

"Oleme Kumus aru saanud, et saami hääl on praegu rahvusvahelisel kunstiväljal hästi suured mõõtmed omandanud. Kui juba sellised teemad jõuavad kunstiväljale, siis see tähendab, et need teemad on väga-väga aktuaalsed," tõdes kuraator Ann Mirjam Vaikla. Hetkel elab Saame kõige rohkem ehk umbes 40 000 kuni 50 000 Norras.

Nii leiab näituselt näiteks Hans Ragnar Mathiseni loodud kaardid, mis kujutab Saamimaad territoriaalselt terviklikuna. "Teine oluline asi, mis kunstnik selle kaardi loomisel teinud on, ta on taastanud sadu algseid saamikeelseid kohanimesid. See on põhjalik kogukondlik töö, sest koloniseerimise tulemusel on kõik need nimed kas kustutatud või ümber kirjutatud," märkis Vaikla.

Võitluse ja enda eest seismisega käib kaasas ka vägivald. Nii võib näha laskmismärklauda, kus märklauaks on saami inimene. Alt võib lugeda Coca-Cola kirjatüübis sõnumit "naudi kolonialismi". "Saame ja nende kultuuri on hakatud objektistama. Muudetud neid sellisteks maskottideks või suveniirideks. Esialgu ei tundu selles midagi hullu, inimesed teevad käsitööd ja tahavad oma kultuurist rääkida, aga kui sind taandatakse ainult objektiks või suveniiriks, siis see näitab kellegi kultuuri läbi võõra pilgu," nentis Vaikla.

1989. aastal loodud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsiooni nr 169 ehk Põlisrahvaste ja hõimurahvaste konventsiooni on Norrast, Soomest, Rootsist ja Venemaast ehk riikidest, kus saamid elavad, ainsana allkirjastanud Norra. Lepe kaitseb põlisrahvaste õigust maale, kultuurile, traditsioonidele ja enesemääramisele.

"Tegelikult on ka Norra seda regulatsiooni mitmel korral rikkunud, mis tekitab küsimusi, et mis selliste suurte konventsioonide mõte on, kui keegi neist kinni ei pea," lisas Vaikla. Selle küsimusega tegeletakse ka näitusel.

Kumul esmaesitlusele tulnud videoinstallatsioon võtab enda alla peaaegu pool näituse alast ja tegeleb kalastusküsimusega Saami aladel. "Atlandi lõhe on hakanud Põhja-Norras ja -Soomes hakanud peaaegu välja surema. Aga lõhe on aastasadu olnud osa inimeste igapäevasest toidulauast. Norra riik on sellele reageerinud hästi jäiga metallvarrastest tammi ehitamisega, et tõkestada teise lõhekala sissetungi," selgitas Vaikla.

"Ma olen rääkinud keskkonnaaktivistide ja keskkonnateadlastega saami põlisrahvaste hulgast. Nad ise ütlevad, et nad näevad teise lõhelase, gorbuuša sisserändes alternatiivi. See oleks võimalus kultuurilise tegevuse jätkamiseks. Norra ei võtta saame kuulda. Praeguseks oleme situatsioonis, kus kohalikel on oma jõel kalastamine keelatud, juba kuuendat aastat."