Sissetöötatud lava

Poleks veel kaheksa aastat tagasi uskunud, et kümned tuhanded inimesed hakkavad käima Kiidjärvel teatrit vaatamas. Isegi eestlaste (suve)teatrihuvi arvestades ei paistnud selles muidu looduskaunis kohas olevat erilise teatrimeka potentsiaali. Umbes sellel ajal aga pidi ilmselt kujunema plaan, mis on päädinud kolme eduka lavastusega, ja vähemalt üheks suveks tullakse kindlasti veel.

Kui esimesel ja teisel aastal oli ajendiks kiidjärvelane Kalmer Tennosaar, siis lugu Ada Lundverist, kes oli ju sootuks Hiiumaa juurtega, mängiti juba "sissetöötatud" kohas. Ja miks oleks Eesti Raadio Meeskvarteti puhul pidanud teisiti tegema? Pealegi lipsab Kalmer kõigist neist lugudest läbi, justkui tervituseks omakandi rahvale, kui peaks kangesti sidusust otsima.

Meie kangelastest rääkimine on meie endi asi, keegi teine neid lugusid ei kirjuta ega loo. Möödunud sajandi andekatest muusikutest, olgu tegu kergema või kaalukama žanri esindajatega, on õnneks juba üksjagu teatrilavastusi ka sündinud, aga oh kui palju on neid veel tegemata!

"Rohelised niidud" võtab ette korraga neli meest: Arved Haugi, Uno Loobi, Kalju Terasmaa ja Eri Klasi. Laval siis vastavalt Kalle Sepp, Mait Malmsten, Priit Võigemast (ühtlasi ka lavastaja) ja Priit Strandberg. Jäin vaadates mõtlema, kui kerge või lihtne seda nelikut tänaste lauljate-näitlejate baasil üldse kokku panna oli (üks osatäitja vahetatigi üsna viimasel minutil välja)? Suurim väljakutse oli ilmselt laulda nagu Haug, Loop, Terasmaa ja Klas, millega enamasti saadi toime küll. Ainult lõpulaulus "Romantika" jäi kõrva mõningane ebakõla.

Siit-sealt on kuulda, et nii mõnegi jaoks jääb domineerima Arved Haugi lugu, ehkki minu meelest on väga ilusad episoodid kirjutatud ka Klasile ja Loobile. Eriti läheb hinge teise vaatuse sisemonoloog, mida juba vana muusik enne järjekordset "keikkat" lava taga peab. Sinna on autorid koondanud kõikide artistide suurimad hirmud, kahetsuse ja ebakindluse. Klasi loole lisavad jällegi kaalu stseenid perekonna keskel, küllap oli ema Anna tõesti tähtsaim naine tema elus. Võid ju unustada, kas ja kellega sa abielus oled, aga ema? Mitte iialgi. Terasmaa lugu jääb ehk teistest vaiksemaks, aga võib-olla hoidis lavastaja oma tegelaskujuga ise tagasihoidlikumat joont.

Tantsijad ja kõrvaltegelased

Loojutustamise vaatest oluliste kõrvalrollide mängijatest on Kiidjärvel juba püsitrupp kujunenud. Toredamad tegelased sellest grupist on näiteks Sepo Seemani vana Uno Loop, Peeter Oja vana Eri Klas, Jan Uuspõllu Bruno Lukk, Liina Tennosaare Anna Klas ja Lydia Auster. Uue tulija Mart Toome väga sümpaatseks mängitud Heldur Karmo saatus äratab vaatajais ilmselt kaastunnet, et kuidas siis nii... õnneks olnud andekas laululooja optimistlik inimene ning sellisena kujutab teda ka Toome.

Omaette väärtus on "Rohelistes niitudes" näidatav ajalooline materjal. Oleme neid kaadreid kõik varemgi näinud, aga ikkagi on tore vaadata. Ja ka kuulata – teise vaatuse alguses ette mängitavas intervjuus ei räägi mitte näitlejad, vaid "originaalid". Kõige selle sünkrooni ajamisega oli kindlasti tükk tegemist, nii et kiituse on siin ära teeninud nii tehnilised kui ka loomingulised töötajad.

Lava peal annavad pildiliselt tooni tegelikult hoopis tantsijad. Liisi Org on revüüteater Starlight Cabaret jälle särama pannud, nii et Karmo Mende loodud kaunid kostüümidki näitavad end parimast küljest. Särtsu täis on ka peategelaste kaasasid kehastavad Birgit Sarrap, Marianne Leibur ja Laura Võigemast, nii tantsides kui lauldes. Samavõrra särab tegelikult Siim Aimla juhitud Vana Klaveri nimeline bänd, ehkki nende ülesanne on olla varjus, kui kvartett on rambivalguses. Kui vaatajale jääb mulje, et pilli mängivad peategelased, on kõik oma rolli täpselt täitnud.

Ülipopulaarse meeskvarteti eluiga oli võrdlemisi lühike, võiks arvata, et tegutseti vähemalt kaks korda kauem. Lavastuses sellele otsest põhjendust ei antagi, vihjatakse kõigi niigi tihedale esinemisgraafikule, isikliku elu keerdkäikudele, ka lihtsalt tüdimusele. Küllap oli kõigel oma osa, aga ajaloolist tõde lavalt ei esitata ega ole ka mõtet otsida. Võib-olla ei olnud algusest peale plaaniski pikemalt koos laulda.

Nostalgia

Muidugi ei ole see lugu ainult neljast lauljast-pillimehest. Puudutatud saab moel või teisel enam-vähem kaks pealesõjaaegset aastakümmet meie muusikaelus. "Küll oli ilus aeg!" õhkas ilmselt see osa publikust, kes neid päevi mäletab. Aeg, mil niidud olid rohelisemad ja taevas pilvitu. Aja koledust nii hea meelega mäletada ei taheta, ehk sellepärast ongi ajastu absurdsust näidatud nii naeruvääristavas võtmes.

Sellel on muidugi omad puudused, peamiselt jäädakse liiga pinnapealseks. Vihjeid on, aga ajastule iseloomulik paine oli ju tõsisem. Ühelt poolt soov laule luua ja pilli mängida, nagu hing ihaldab, teisalt vajadus ellujäämise nimel kasvõi natukene võimude tahtele alluda. Nõukogude ametnikud olid kõikvõimsad, ülbed, silmakirjalikud, kurjad ja (tihtipeale) rumalad. Selles loos on nad enamjaolt lihtsalt rumalad.

Kuna tegevusliine on rohkem – korraga püütakse jälgida vähemalt nelja inimese elukäiku – siis kipub lugu natuke liiga pikaks venima. Iseäranis lõpp – mitu korda tundub, et nüüd saab läbi, aga siis on ikka veel üks lugu rääkida, üks laul laulda, üks meenutus edasi anda. Eluõhtusse jõudnud Uno Loobi ja Eri Klasi dialoog on väga armas, aga võinuks ehk olla tihedam.

"Rohelised niidud" näitab meile kadunud maailma, mida paljud veel mäletavad. Vaid mõni aasta tagasi lahkusid meie seast kuulsa neliku viimased: Loop ja Terasmaa. Kõigi nende ärasaatmisel esitati seda, ilmselt Eesti Raadio Meeskvarteti menukaimat laulu. Nii mõeldes tundub pealkiri sedavõrd lõbusale ja tempokale teatrietendusele ootamatult melanhoolne. Aga tegelikult on pealkiri täpne. Niidud olidki rohelisemad.

Vihm

Melanhoolse meeleolu tekkimisele nähtud etendusel aitas ilmselt kaasa ilm. Kui esimese vaatuse alguses hakkab sadama, on osa kogemusest juba seetõttu häiritud, et ühel hetkel tegeleb kogu publik vihmakeepide selga ajamisega. Sadu jäi küll teiseks vaatuseks järele, aga mingi teooria kohaselt jääbki niru ilma tõttu etendusest alati kehvem mulje, sest on külm, märg, ja noh, kuidagi nukker. Samas nägin oma silmaga, kuidas kahekesi on parem teatris käia kui üksinda: vähemalt aitab keegi seljataguse korralikult kinni katta, kui peaks vihma kätte jääma.