Ürituse koordinaator Siiri-Liis Huttunen selgitas, et aktsiooni eesmärk on näidata, kuidas linnaruumi ilusamaks ja mugavamaks muutmisesse saavad kõik panustada.

"Samas on ka mõte selles, et kõiki asju ei pea alati väga massiivselt ette võtma. Selleks, et Linnahall säiliks, on vaja katus parandada, mis on massiivne töö, aga tegelikult on siin ka pisitöid, mida saab järk-järgult teha," usub ta ning lisas, et Linnahall on merelt tulles üks Tallinna visiitkaartidest. "See loob inimestele, kes tulevad Tallinna külastama, arusaama, millisesse linna nad tulevad. On oluline, et see jätaks meist hea mulje."

Aktsiooni esimene päev sai avapaugu kell 10 hommikul. Silma järgi hinnates oli kohale tulnud umbes 15 huvilist, kuid päeva jooksul oli nii neid, kes pidid varem ära minema, kui ka neid, kes hiljem liituda said. Huttunen andis kohaletulnutele kohe selged juhised kätte ning käis täpselt üle, kuidas erinevatele pindadele läheneda nii, et ka kõige suurem võhik (siinkohal pean ennast silmas) neile kogemata liiga ei teeks. Valida sai värvimistööde, puutöö, haljastuskastide korrastamise ning kivide puhastamise vahel. 

Esimese asjana võtsin ette ühe neljast laternapostist, millelt tuli enne värvimist vanad kleepsud ja plakatid eemaldada ning lahti värv maha lihvida. Kuna post, mille ette võtsin, oli minu hinnangul üsna heas seisus, läks see ülesanne ruttu. Kuigi ma enda arvates tegin päris head tööd, nägin pärast, kuidas ühed noored selle posti uuesti ette võtsid. Võib-olla pole laternapostide korrastamine üks minu peidetud annetest, aga tore oli ikka!

Edasi hakkasin kasti üht väliskülge samblikust ja umbrohust puhastama. Õnneks tunnen ennast rohimises kõvasti kindlamalt. Lisaks sadadele klaasikildudele ja suitsukonidele tuli rohimise käigus päevavalgele kolm Põhjala pokaali, vana õllekast ja veel hunnik asju, mida ma nimetada ei suuda. Õnneks paigaldatakse ehitustööde lõpus lillekasti kõrvale prügikast – loodetavasti jõuab mõni koni tulevikus siiski sinna, mitte ei lõpeta maas.

Kuna rohimine on mõnusalt vaikne tegevus, sain lõpuks võimaluse kuulata ja vaadata, kellega ma parasjagu Linnahalli katusel aega veedan. Kohale oli tulnud nii minuvanuseid aga ka nooremaid ja vanemaid inimesi. Samuti võis kohata nii eestlaseid kui ka välismaalaseid. Kuigi tundus, et suurem osa kohaletulnutest on moel või teisel Eesti Kunstiakadeemiaga seotud, oli ka neid, kes on hoopis teise taustaga. Näiteks võttis peagi kunstiakadeemias õpinguid alustav Veli kaasa oma IT-d õppiva sõbra. 

Neid, kes võtsid korrastamisele sõbra kaasa, oli veelgi. Teiste seas sain jutule Roosi ja Õnnega, kunstiakadeemia kunstiteaduse tudengitega. "See tundus tore sissejuhatus kooliaastasse. Kunstiteadlastel on väga vähe praktilisi tegemisi, kus saab käed ise külge panna. Me otsime väga tihti vaheldust, et ise ka käed külge panna," selgitas Roosi, mis neid Linnahalli katusele tõi. "Koos on julgem, nagu ikka," lisas Õnne. 

Erinevate inimestega rääkides jäi kõlama, et kõigil on Linnahalliga oma mälestus. Ka neil, kes pole Tallinnas üles kasvanud. Saksamaalt pärit Lion kolis Tallinnasse möödunud aastal. Ta õpib Eesti Kunstiakadeemias urbanistikat. "Ma armastan seda ehitist. See on üks unikaalsemaid maju Tallinnas. See hoone avaldas mulle kohe muljet ning mind kurvastab, et selle eest pole hästi hoolt kantud," tõdes ta. 

Kunstiteadust õppiva Õnne jaoks on tegemist nostalgilise ehitisega. "Kui ma väike olin ja see avatud oli, käisin siin "Pipi Pikksukka" vaatamas ja laval oli päris hobune," meenutas ta. "Mulle Linnahall meeldib."

Roosi, kes ei ole tallinlane, on aga kuulnud põnevaid lugusid sellest, kuidas ta pereliikmed on seal kunagi peol käinud. "Praegu peale vaadates ei näe see välja nagu koht, kuhu ma pidutsema või teatrisse läheks. Kui siin oli näitus "Kaduvik", oli lõpuks põnev sinna sisse minna ja ette kujutada, milline see võis olla siis, kui mu vanemad siin diskoteegis käisid," naeris ta.

Öeldakse, et heas seltskonnas läheb aeg lenneldes. Kuna kõik inimesed, kellega ma haljastuskasti ümber koos olin, olid äärmiselt sõbralikud ja toreda olekuga, möödus aeg justkui valguskiirusel. Eriti tore oli näha, kuidas võhivõõrad ühiste jututeemadeni jõudsid – näiteks avastati, et nad on samas koolis käinud. Väike Eesti!

Kuna pidin pärastlõunaks tööl tagasi olema, jäi minu karjäär Linnahalli korrastajana lühikeseks. Siiski kavatsen tulevikus kõigile uhkusega näidata, millist nurka ma korrastamas käisin!

Korrastatud peenrakast avatakse linlastele sel reedel kell 18. Aktsiooni koordinaator Siiri-Liis Huttunen loodab, et tulevikus toimub veel seesuguseid aktsioone. "See "osa I" pealkirjas viitab sellele, et neid osasid saab mustmiljon juurde tulla. Kui keegi tunneb, et tema võiks osa kahe või viie või mis iganes korraldaja, siis tule ja tee! Ma arvan, et kui halduriga rääkida, siis on kõik valmis. Loodan, et see on seeme, mis idaneb nüüd," julgustas ta.