Annust peetakse Eesti esimeseks ja üheks olulisimaks performance-kunstnikuks, tänasel päeval teatakse teda eelkõige maalikunstnikuna, kes loob sügavalt rituaalseid teoseid, mis kutsuvad vaatajat igapäevaelu rutiinist kõrgemale tõusma. Tema loomingut iseloomustab korduvate motiivide peen evolutsioon ning otsingud ideaalmaailma järele.

Tänavusel Eesti Kunstnike Liidu Kevadnäitusel pälvis Siim-Tanel Annus publikupreemia teosega "Ukraina kevad 2024". Võidutöö, mis koondab endas kahe erineva loomingulise perioodi jooni, on mõjus segu kunstniku varasematest maaliseeriatest - kosmilis-apokalüptilisest "Genesis" ja seeriast "Kasvamise võlu".

Ühest küljest peegeldab teos Ukraina sõja süngest reaalsusest, Ukraina hiiglaslike põldude ning veriste lahinguväljade traagikat, teisalt on teos helge ja lootusrikas kui kevad, pakkudes taassünni, uuenemise ja lootuse hõngu. See maal on oluline meenutus kestvale konfliktile, viidates inimese ja looduse vahelisele suhtele ajal, mil sõda on muutnud need maastikud läbi vere pühaks.

Et mõista Siim-Tanel Annuse loomingut, on oluline alustada algusest – sellest, kuidas kunstnik ise tunnetab maailma ja oma kohta selles. Tavaline rutiin ja heaolu võivad, tema sõnul, tappa loomingulise impulsi ning toota igavat kunsti.

Mis on Teie kirkaim lapsepõlve mälestus?

Üks kirkamaid lapsepõlve mälestus pärineb Kullamaa lähedalt. See oli augustikuu hilisõhtu ja ööbisime ema ja isaga mingi talu heinakuuris. Läksime metsaveeres asuva allika juurde läbi sealt kerkiva udu. Õhk oli jahe ja maja perenaine andis meile seal jahutatud piima, mida valati mingitest pikkadest plekist nõudest.

Kunstnik – kas see on elukutse või elu kutse?

Kunstnikuks olemine on kindlasti kutsumus - elu kutse. Kord olen nõukogude ajal õpingutega paralleelselt kaks aastat palgatööd teinud, aga see ei sujunud. Õigeks ajaks tulin tööle vaid esimesel tööpäeval, teise aasta lõpuks oli hästi kui lõunaks kohal olin.

Olete õppinud ülikoolis kunstiajalugu. Kas selline kunstnikutee on andnud teile teistsuguse lähenemise?

Valisin ülikoolis ajaloo eriala kuna tahtsin omandada laiemat süstemaatilist haridust ja kunstiajalugu oli vaid üks väike osa sellest. Inimühiskonna praktika tundmaõppimine on kindlasti olnud minu kunstnikuteel määrava tähtsusega. Üldiselt napib tänapäeva ühiskonnal ja sealhulgas loomeinimestel teadmisi mineviku kohta ja nende ajalugu algab nende endi lapsepõlvest, enesekesksus vaevab tänapäeva inimest. Ma ei imesta kui varsti ilmub raamatusari Minu Ajalugu.

Möödunut nähakse rumala, pimeda ja brutaalsena. Inimkonda valitseb progressiusk ja ilusad lood humanismist ja selle puudusest minevikus. Ometigi on meil tänaseks välja töötatud kõige tõhusamad teineteise tapmiseks mõeldud vahendid ja ikka valjemini räägime rahust ja võrdsusest rahvaste, riikide ja sugude vahel... 1939. aastal, enne teist maailmasõda olid ajalehed täis rahu ülistavaid artikleid. Tegelikke ohvrite arvu ei teata tänaseni, miljon siia sinna erinevatel hinnangutel pole mingi küsimus. Vägisi tundub, et heaoluühiskond vajab vahelduseks hävingut ja tapatalguid, et siis nutta ja hüüda, ei enam iial nagu seda vannuti pärast esimest ja teist maailmasõda.

Kevadnäituse publikupreemia on 6000 eurot, kas antud summa on kunstniku jaoks suur ning on teil mõni kindel ost või reis mida plaanite?

See on suur raha. Arvata võib, et ees on majanduslikult keerulised aastad. Esialgu ei plaani mingit reisi ega ostu.

Kuidas suhtute oma tööde tõlgendamisse publiku poolt? Kas peate oluliseks, et vaataja saaks täpselt aru teie kavatsustest või on ruumi isiklikeks tõlgendusteks?

Tagasiside oma loomingule on vajalik, aga mitte määrav ja usaldan oma sisetunnet. Publikupoolne tõlgendus oleks lausa oodatud, aga Eesti ühiskonnas on inimesed väga kramplikud ja "kardavad" valesti arvata. Ja ega kunstikriitikud paremad ei ole. Hoidku selle eest, et keegi midagi otse küsib, see oleks nagu mingi häbiasi. Tulemus on, et löövad lahti mõne vana kirjutise ja kordavad ikka mingit vana lugu.

Milline on teie ideaalne hommik?

Ideaalne hommik on ateljees, kohvitass käes ja vaadelda eelmisest päevast pooleliolevat maali.

Kuidas ammutate loominguks inspiratsiooni?

Suurim inspiratsioon on looduses aastaaegade muutumine ning muutused ühiskonnas ja maailmas üldse.

Milline on kunstniku tööpäev?

Minu tööpäev pole kindlat kava. Reeglina uut maali hommikul ei alusta, parema meelega jätkan eelnevalt alustatut, see aitab nö sisse elada. Õhtu ja öö sobivad hästi uue alustamiseks. Eriti hea töömeeleolu on siis kui muu maailm puhkab või peab pühasid.

Ideaalselt sobib kui on pilves või sajab vihma, lund ja parim kui väljas torm või muud ekstreemsed ilmaolud – peaasi, et mind ei ümbritse tavaline rutiinne elu. Eestis ja mujal maailmas toimuvad suured muutused, sõjad ja katastroofid tekitavad uue olukorra ja elu tähendus ja elu olulised küsimused kerkivad esile. Igapäevane rutiin ja heaolu tapab loomingu ja toodab igavat kunsti.

Mis on peamine küsimus mis esitatakse, kui kuuldakse, et olete kunstnik?

Tavaline küsimus nö rahva seast kunstnikule on, et kas te maastikumaale teete ja veidi usalduslikumalt poolel häälel kas ka mõnd aktimaal leidub. Veidi teadlikumad kunstihuvilised peavad mind ikka vaid performance'ite tegijaks ja imestavad, et ma pea 30 aastat põhiliselt maalinud olen. Olen harjunud sellega.

Kuidas hindaksite kui mahukas on teie looming kui palju teoseid olete loonud?

Teoste arvu ei oska öelda ja ega see polegi oluline. Nagu varem olen öelnud, on mulle tähtis loomisprotsess ja selles viibimine. Ilmselt teen üht ja sama pilti, mis valmis ei saa.

Kuidas kirjeldaksite oma kunstilist stiili?

Läbiv joon mu ligi 50 aasta loomingus on rituaalsus.

Kas oskaksite oma 50-aastase loomingutee ajateljele jaotada? Kui ühine võtmesõna on rituaalsus siis alustasite oma aias legendaarsete rituaalsete performance'itega ning liikusite sealt edasi maaliloomingu juurde.

Nii pika aja jooksul tehtud loomingu ajatelge raske üheselt ritta panna. Performance'id on kogu aeg paralleelselt olemas olnud.

1975 kuni 1986 paberil tušijoonistused, guašid ja kõrgtrükigraafika. Graafika tehnikana mind ei huvitanud, lihtsalt pidin mingis tiraažis paljundama, sest tahtsin osaleda välismaal rahvusvahelistel näitustel.

See, et tušijoonistuste ja graafika juurde jõudsin, tulenes kindlasti õpetaja Tõnis Vindi meetodist. Pealegi polnud nõuka ajal minusugusel töövahendeid kuskilt võtta. Olid ju mingid jaotuskavad Kunstnike Liidu liikmetele ja ma olin süsteemiväline element, see oli ikka väga vastik aeg töövahendite koha pealt. Paberit sain mingist laost ja tušši-guašši pidi kerjama välismaa tuttavate kaudu. Jube aeg...

Tušijoonistusi on hiljem peetud ka arvuti (mida veel olemaski polnud) abil tehtud graafikaks. Need on väga töömahukad joonistused, millele võis kuluda päevi ja nädalaid. Nõuka ajal oli aeg ainus asi, mida oli piiramatult. Töölaua taga veedetud päevad olid mõnes mõttes teraapia ja võimalus põgeneda nõuka tegelikkuse eest. Tuli välja mõelda paralleelmaailm, et mitte manduda. Tolleaegne meetod kuulus sellesse aega ja selle juurde tagasi pöörduda poleks siiras. Sel ajal leitud loomise võlu kestab siiani.

Aastatel 1986 kuni 1991 olid peamisteks paberil ja papil guašid, temperavärvid ja siiditrükid. Ikka selleks, et graafikanäitustel esineda. 1991. aastast kasutasin lõuenditel akrüüli.

Performance'iga alustasin 1980. aastal koduaias ja need toimusid koduaias kuni 1987. aastani. Hiljem mujal Eestis ja välismaal. 1991. aastaks olin tüdinenud ja see oli end ammendanud. 1997. aasta Veneetsia oli rohkem vana kordamine. 2000. aastatel olid üksikud ideed, mis väärisid teostamist.

Teine lugu on performance'id, mis tehtud ilma publikuta ainult kaamerale ja neid on veel plaanis teha. Neis on 80ndatel koduaias tehtu algupärane vaim sees.

Teie maaliloomingut on saatnud suured sarjad, mille motiive te taaskasutate erinevates variatsioonides ("Kasvamise võlu", "Genesis", "Circulos", "Ilmapuu", "Linnupuu", "MRP", "Merekarp", "Prohvetid fraktaal", "Tornid taevasse"). Võib-olla räägite lahti mõne sarja? Millest sünnib uus seeria ja kas vanema seeria juurde lähete ka tagasi?

Kui seletada lahti näiteks "Tornid taevasse" sarja nimetus, siis on sellel puhtalt religioosne taust. Pildiseerias on igasugu kiriku või muude pühakodade torne meenutavaid kujutisi, mis oli nõuka ajal tabu all. Neis on mingi kasvamise, muutumise ja vabanemise protsess religioosses mõttes.

1982. aastal tegin samanimelise performance'i, mis tipnes sellega, et ronisin aeda ehitatud torni otsa ja suitsu hajudes mind seal enam polnud. Ehk läksin taeva oma ehitatud torni kaudu. Eks siin ole kasutatud vana testamendi Paabeli torni ideed. Võis tõlgendada ka kui põgenemist nõuka süsteemi eest või siseemigratsiooni nagu tänapäeval öeldakse.

Tolleaegses kunstielus ei osanud keegi minu ettevõtmisi õieti sõnastada peale Evi Pihlaku, kes kirjutas neist käsikirjalisi artikleid, mida muidugi ei avaldatud sel ajal. Hiljem 1988 või 1989 ilmusid need Vikerkaares

Miks sellised meediumi valikud? Kas ühel meediumil on eelised teise ees? Mida annab maalis, fotos, graafikas või performance'is erinevalt väljendada?

Eks kasutatavad meediumid ole lihtsalt vahendid idee teostamiseks. Iseenesest ei oma nad mulle tähendust. Idee valib ise vormi milles end nähtavaks teha.

Teie loomingus mängib tähtsat rolli materjalidega eksperimenteerimine? Kuidas te sellise tehnikani jõudsite ja milline see tehnika täpsemalt on?

Arvan, et iga kunstnik eksperimenteerib rohkem või vähem materjalidega. Mina tulin kunsti juurde kõrvalteid mööda ilma spetsiaalse hariduseta ja seda enam pidin ise avastama. Mulle jäi lihtsast värvist väheks ja olen kasutanud igasugu täiteaineid jms reljeefsuse saavutamiseks.

Kas on mingeid tehnikaid või materjale, mida olete hiljuti avastanud või plaanite tulevikus katsetada?

Tahaks katsetada kivi ja metalli, aga need on liiga spetsiifilised, et ise neid töödelda. Targem oleks teostajat kasutada.

Kas jutustaksite ühe oma teose loo?

Ühe kindla maali lugu on minu jaoks raske eristada teistest minu teostest. Ma ei näe neid lahus eelnevaist ja järgnevaist. Mulle on tähtis loomise protsess ja selles viibimine. See on väga eriline ja maagiline seisund. Raske on üht tööd lõpetada ja seepärast võtan ette järgmise, et taas erilist seisundit kogeda.

Kui nüüd võtta näiteks Kevadnäituse maali "Ukraina kevad 2024", siis selle joontemassiivid pärinevad eelnevast kosmilis-apokalüptilisest maalitsüklist "Genesis" ja maali ülesehituses on näha kasvude motiive, mis sarnanevad 10–15 aasta taguse maaliseeriaga "Kasvamise võlu". Siin teoses on justkui kahe erineva perioodi segu. Idee tulenes lähenevast kevadest ja varsti kolmandat aastat kestev sõda viis mõtted Ukraina hiiglaslikele põldudele ja maapinnale, mis on küllastatud ukrainlaste verega, kes oma maad kaitsevad.

Viimastel aastatel paelub mind loominguline protsess eriti. See on minu jaoks muutunud müstiliseks aktiks, nagu transis olemine, kus pilt justkui ise dikteerib mulle, mida sinna lisada. Olen nagu juhitud kellegi poolt ja justkui vahendaja nii, et isegi imelik on oma allkirja sinna panna.

Kas teil on mingeid rituaale või harjumusi, mis aitavad teil loominguliselt keskenduda?

Loomingulise tegevuse jaoks peab olema hinges selgus ja tasakaal ja siin ei aita eneseabi õpikud ja muu tänapäeva šamanism. Kristuse õpetus on lihtne meetod rahu saavutamiseks.

Millist rolli mängivad sümbolid ja allegooriad teie töödes?

Nii sümbolid kui allegooriad on võimsad instrumendid ja neid peab õigesti kasutama. Üldiselt väldin otsest sümbolikeelt. Pigem esineb mu loomingus arhetüüpe, mis meie kultuuriruumile omased ja nagu mu kogemus näitab, on mõistetavad ka teise kultuuritaustaga inimesele, kasvõi näiteks Aasias.

Tänapäeva kunstis on sümboleid (osa ka ise leiutatud) liiast, tihti lootusega teosele sügavam tähendus anda ja minu meelest nendega ei saa laamendada. Sümboleid ja allegooriaid teineteise otsa lükkides saame mingi salakirja, mida näituse külastaja peab lahti mõtestama näitust tutvustava seinateksti kaudu. Üldiselt on nii, et mida pikem näitust saatev tekst seda kehvem on teos, mille kohta see käib. Mida parem visuaal, seda vähem teksti ta vajab.

Milline on teie enda kõige suurem kunstielamus?

See pärineb 1975, aastast kui külastasin 15-aastasena koos Eesti kunstnikega Kreeka päritolu kunstikollektsionääri George Kostakise erakogu Moskvas. See oli suurim kollektsioon vene revolutsiooni järgsest nonfiguratiivsest avangard kunstist, enamikku sellest võib näha tänapäeval suurtes esinduslikes kunstialbumites. Meelde jäi üks lugu, kui Kostakis leidis kellegi surnud autori vineerile maalitud töö kunstniku sugulase rõdult, kus see täitis rõdu piirde funktsiooni. 

Kui saaksite endale osta ükskõik, millise kunstniku töö, siis mis see oleks ja miks?

Kui saaksin omandada ükskõik millise kunstniku tööd, siis see võiks olla Malevitši "Must ruut" – selles maalis on kõige algus ja lõpp.

Mis on teie jaoks õnn?

Õnn on minu jaoks ikka seotud minu loominguga. Ikka seesama müstiline kogemus oma vastvalminud maali ees, mis oleks justkui kellegi teise tehtud.

Ja mida ilu teie jaoks tähendab?

Ilu on vist tasakaal.

Kes teist saanud oleks, kui te poleks kunstnikuks hakanud?

Kui minust poleks saanud kunstnik, siis oleksin aednik, mida ka jõudumööda olen. Kasvamise müstilisus, salapära ja mõistatus võlub mind ja sellest ka kunagise maaliseeria "Kasvamise võlu" nimi.

Millised on teie kunstilised tulevikuplaanid?

Tulevikuplaane kunstnikuna teha on üsna mõttetu. Nagu öeldakse: inimene plaanib aga Jumal naerab. Mul on hea kontakt Hiina tuntud kuraatoriga ja osalesin mitmetes tema projektides. Olin oma maalidega Nanjingis üsna imposantsel rahvusvahelisel näitusel ja pälvisin seal grand prix. Ühe suure isiknäituse plaanime küll teha. Eks näis.

Kui kursis olete ja mida arvate praegusest kaasaegsest kunstist? Kuidas on kunst nende aastakümnete vältel muutunud?

Kaasaegse kunstiga olen päris hästi kursis. Üllatab kui palju erinevat näitusetegevust toimub üle Eestimaa. Suure koguse juures on ka palju pealiskaudsust ja proovimist. Pühendumisest on puudu, rahapuudusega seda ei vabanda. Enam-vähem mõne aastaga pead staarkunstnikuks saama ja 40-aastaselt ikka juba klassik olema.

Kunst on suures osas muutunud poliitiliseks aktsiooniks ja seda üle kogu maailma. Aga mis teha, eks see ole üks oma loomingu turundamise vorme. Kunst ei erine millegi poolest ühiskonnas toimuvast.

Tänapäeval on palju arutelusid tehisintellekti rolli üle kunsti loomisel. Milline on teie arvamus AI kasutamise kohta kunstis? Kas näete seda pigem abivahendina või ohuna?

AI saab kindlasti olema üks abivahend kunsti tegemisel, või mis tahes nimi sellelaadsele tegevusele antakse. Eks AI ole ju masin ja annab välja seda, mida sinna sisse pannakse ja nii lihtne see ongi. Kujutelm, et tehisaru ja inimaju vahel on võrdusmärk, on igivana inimkonna unistus ja ikka tuhandeid aastaid vana.

Kunagi prooviti inimest savist teha ja hinge sisse puhuda jne. Uue tehnoloogia kasutuselevõtust tuleb meelde, kui mul paluti 1986. aastal osaleda rahvusvahelisel kunstinäitusel, mis pidi toimuma telefonifaksi teel. Tänapäeval vist keegi ei mäletagi, mis instrument see oli. Aga pidi toimuma umbes nii, et kunstnik oma ateljees joonistab A4 laiusele paberile, mille neelab faks endasse ja kuskil galeriis teine faksimasin prindib kujutise välja paberile. Vot selline uudne lahendus oli kunstis 1986. aastal. Ma ei naeruväärista sugugi AI-d. Sel saab olema kindlasti instrumendi roll, aga missugune ei oska öelda, veel vähem kellelegi nõu anda.

Ohtudest niipalju, et koduarvutid levisid massidesse ligi 25 aastat tagasi ja selle abil on väga palju head ning mõistlikku tehtud, aga selle masina mõjusid psüühikale ja tervisele avastame iga päev aina rohkem.

Milleks on kunsti ühiskonnale vaja?

Kunsti on vaja eelkõige kunstnikule endale. Mida universaalsemat ja üldistavamat keelt kunstnik kasutab seda mõistetavam on ta ligimestele ja rikastab nende hingeelu.