Narva ooperipäevad lubavad "kultuurset elamust esimesest noodist". Mulle meenub see tunnuslause ooperi sugestiivse alguse ajal ja tunnen siirast rõõmu, et sain võtta ette päevapikkuse rongireisi vastuolulisse piirilinna, ronida üle hirmutavalt koliseva hiigla kõrge raudteesilla, imetleda oma hüljatuses poeetilise Vassili Gerassimovi nimelise kultuuripalee ajahambast puretud sambaid ja olen jõudnud maailma esimese lõunaeestikeelse ooperi etendusele.

Kreenholmi luitunud tehasemüüride vahel ulub tuul ja murenenud asfaldist surub end läbi sügispäikeses mõnulev lopsakas umbrohi. Keset hiiglaslikku mahajäetud industriaalkompleksi on ehitatud lava, millel lookleb käsikäes seto rahvarõivais leelokoor. Naised kannavad ämbritega vett ja pesevad pesu, mehed vihtlevad saunas, naine sünnitab, kaiguvad murdekeelsed loitsud. Subtiitritena on saadaval tõlge eesti ja inglise keelde. Publikus istub ka inimesi, kes ei mõista ühtki, aga kuulavad ja pühivad pisaraid. See ongi Narva – kultuuride (vahel absurdimaiguline) kohtumispaik.

Müstiline õudusfolkloor

Üks on siiski selge: ooperi ainese valik on kümnesse. "Titekirikuleib" on traagiline lugu, mis jätab piisavalt tõlgendusruumi, et sobida nii tinglikku žanri, nagu seda on ooper. Herta Laipaik on põnev kirjanik, kes on proovinud kätt krimižanris, Raul Sulbi on väga suureks nimetanud tema panust kodumaisesse ulmekirjandusse. Teda võib käsitleda isegi õuduskirjanikuna, aga kindel on see, et tema looming on alati triivinud kusagil folkloori ja müstika piirimail. Ta on ka üks neid eesti kirjanikke, kes on õhutanud rohelist mõtteviisi, hoiatades allikate ja puude hävitamise tagajärgede eest pimedal okupatsiooniajal, kui kiidu­väärseks peeti pigem "looduse alistamist" – sama sõnapaar on Mihhail Iljini lasteraamatu pealkirjaks (Eesti Riiklik Kirjastus, 1951). Kui algklassi­lapsena valimatult raamatuid neelasin, sattus see tuim propagandaüllitis minu kätte paradoksaalselt samal ajal Laipaiga haarava jutukoguga "Kurjasadu" (Eesti Raamat, 1987), mis jättis oma krattide, mädasoo ohtude, ellu ärkavate puude ja loitsusõnadega kustumatu mälestuse.

Ooperi alusena kasutatud 1991. aastal ilmunud romaan "Hauakaevaja lood" on samuti folkloorist ja õudsetest juhtumistest läbi imbunud, samal ajal ütleb autor saatesõnas tõsielulisusele pretendeerides, et lood põhinevad Helme kihelkonna inimeste elulugudel. Ja kuna tema valdusse olid jõudnud Gustav Limbergi (romaanis Surma-Kusta) märkmed, siis otsustanud ta need romaaniks kirjutada.

Kui Narva ooperipäevade eestvedaja Julia Savitskaja pöördus helilooja Malle Maltise poole sooviga tellida ooperifestivali jaoks uus algupärane teos, ei võtnud Maltisel materjali otsimine väga kaua aega. Helilooja on Klassikaraadio saates Delta öelnud, et tema ei ole nõus Laipaiga teoste liigitamisega etnoõuduskirjanduse žanrisse. "See ei ole õudus, vaid eestlaslik animism, mis on kohati veidi paganlik," leiab Maltis¹ ja seda tõlgendust kinnitab ka tema muusika, millest ei õhku ei kurjust ega pahaendelisust.

Kolme stiili põimumine

Ooperi enamjaolt lüüriline algus ei anna esialgu mingit aimu koledatest tegudest, mis habras, haldjalik Heba peagi korda saadab. Pigem kulgeb esimene vaatus Karl August Hermanni jälgedes rõõmsa­meelselt lauleldes ning kõlab nii rahvalaul kui ka "Kungla rahvas". Ooperi tervikuna tajumise teeb keerukaks, et selles vaheldub kolm stiili. Esiteks rahva­laulust inspireeritud või seda otse tsiteerivad osad, mis mõjuvad oma hüpnotiseerivate kordustega kord philipglassilikult, siis meenutavad Tormise "Eesti ballaade". Täiesti omaette osa moodustavad eheda seto leelokoori karakteersed a cappella etteasted, mis kujunevad oma rahvaliku esitusmaneeriga pigem värvikaks illustratsiooniks kui muusikadramaturgia osaks. Viimaks on ooperis modernsema helikeelega lõigud, mis kujundavad teose dramaatiliselt pingestatumaid hetki: siin saavad tähtsa rolli puhkpillid ja löökpillid, meele­olu pooltoone aitab timmida tuulekell.

Suurim mure on, kuidas traageldada need kolm stiili orgaaniliseks tervikuks. Kasuks ei tule aeglased tempod, mis venitavad esimese vaatuse pitoresksete pastoraalsete stseenide väljanäituseks (saunakütmine ja leiliviskamine, pesupesemine, heinategu), aga nende sisuline roll teose intriigi ülesehitamisel jääb häguseks. Ooperi tegevus saab hoo sisse alates muusikaliselt tähele­panuväärsest sünnitusstseenist vaatuse lõpus. Minu nähtud etendusel tuli dirigent Anatoli Štšura käe all liiga rõhutatult esile õmblustöö pahupool.

Herta Laipaik kasutas oma loomingus järjekindlalt murdesõnu ja jutukogudest leiab ka sõnaseletusi – tõenäoliselt pidas ta murdekeelt oluliseks. Seda joont on jätkanud Merle Jääger lõunaeestikeelses libretos. Tegevus toimub täpselt määratlemata paigas, järve ääres Karutoosi talus kusagil Lõuna-Eestis. See põhjendab ka eri murrete vaheldumist.

Ooperi struktuur on saanud tõuke romaanist, mille iga jutustus algab hauakaevaja Surma-Kusta selgitusega, kes on loos osalevad inimesed ehk tema järjekordsed kunded. Seega on algusest peale teada, et lugu lõpeb surmaga. Ja nii algab ka ooper issameie lugemisega, uppunud Hebale (romaanis Iba) laulab seda sulane Lemmet. Kui Laipaiga loos jätab Karutoosi Iba pigem antikangelase mulje (mehkeldab oma mehe kõrvalt ilusa sulaspoisiga, lükkab jääauku uppuva poja päästmise asemel jõhkralt vee alla), siis ooperi Heba on lahendatud hoopis usutavamas, inimlikult vastuvõetavas võtmes. Heba on vaeslapsena üles kasvanud, töökas ja tubli, kuid ebakindel inimene: valesid tegusid sunnib teda tegema hirm üksinduse ees. Kartuses ilusast Lemmetist ilma jääda valmistab ta raasulapsukese ehk voodoo-nuku, et mõjutada oma poega, kes ei salli tema armukest. Libreto üheks võimsamaks hetkeks kujunebki peakangelanna loits "siis sure ära, sompasilma, koole ära, kompajalga!", mis on ka muusikaliselt vormistatud teose kulminatsioonina. Laipaiga teosteski loovad sajatused ja needmised, nn saagusõnad sageli õudse õhkkonna; nendes on ühendatud usk sõna jõusse ning kurjuse teenimine ning koos võivad need anda kohutava ja traagilise tulemuse.²

Etenduse vastuolulisi muljeid võimendas veidi kammerooperlik lavastuskeel, kuigi ooperi partituuri mastaapi arvestades on tegu täispika lavateosega. Lavastaja Karl Laumets on materjali käsitlenud meeldiva vaoshoitusega, kuhjamata lugu üle veel uute tähenduskihtidega. Lavakujunduses on oluline osa videoekraanidel (Inessa Saarits), mis mõnikord dubleerivad lauldavat teksti. Nagu Laipaiga teostele omane, on need sageli inspireeritud loodusest, vete­sügavuses peituvatest aaretest või muust üleloomulikust.

Võimsad peaosad

Heba rollis tegi imetlusväärselt küpse debüüdi verinoor sopran Annabel Soode, kellele on peale varadramaatilise hääle antud ka suurte ooperikangelannade sundimatu kehastamise anne. Ooperi lõpu meeltesegadusstseen teeks au igale Lucia di Lammermoori esitavale lauljatarile. Talle võrdväärne partner oli Võrumaalt pärit bariton (kavalehes tenor) Janari Jorro, kes koomilist enese­imetlejast kergatsit mängides ei kaotanud siiski inimlikkust. Publikut üllatas juba tema esimene ilmumine sulasena, kes oli otsekui välja astunud mõnest Berliini ööklubist: õlitatud päevitunud lihased, nahkvest ja mitu jämedat hõbeketti. Lisage suurepärane laulmine ja publiku armastus paha poisi vastu on garanteeritud!

Mari (Karmen Puis) on lahendatud traditsioonilise metsosoprani rollina: mõistuse hääl, emalik hoolitseja, kes ooperi lõpus vaatab vette kõndivat õnnetut Heba ja nendib resigneerunult: "Las olla, Jakap, tal oligi jo mõistus segi." Peremees Asso (Pavlo Balakin) on üsna jõuline, tema armastus oma poja (Narva muusikakooli õpilane Lukjan Orlov) vastu ebaeestlaslikult temperamentne. Jakapi roll (Endrik Üksvärav) jäi kõige suuremaks mõistatuseks. Kammerkoor Tumult Ensemble (kunstiline juht Lodewijk van der Ree) on tegevuse kommenteerija ja edasiviija osas ning koori lauljad kehastavad ka mitmesuguseid pisirolle: nii meeste saunalausumine kui ka naiste klatšimooride koor olid toredasti esitatud.

Kostüümikunstnik Ester Kannelmäe pole õnneks lasknud vohada ainult rahvuslikel elementidel ning tema riietatud tegelased näevad välja pigem nagu tänapäeva suurlinna elanikud. Peategelane Heba ilmub ooperi proloogis lavale mässituna helesinisesse sõbasse, mille sees on ka vetikarohelist. Sinine on ju ka neitsi Maarja värv ja eks tegelikult olnudki vaataja ees ühtlasi pühapiltidelt tuttav jumalaema, kes sõlmis issameie saatel kokku teose lõpu ja alguse, laskmata peaosalise üle kohut mõista: ta jääb süütuks ohvriks, kes lunastab oma patud iseenda ja oma poja eluga.

Maailma esimene lõunaeestikeelne ooper "Raasulapsuke" on mitmeski mõttes erandlik muusikateatriteos. Ilmselt 2024. aasta ainukese uue Eesti algupärandina on see ka esimene Eesti ooper, mille tellimise taga on suhteliselt väikese eelarvega Narva ooperipäevad, tõeline indie-festival, kus on kindel vaid üks – kõik muutub pidevalt. Kas pole mitte omaette väike ime, et tühjalt kohalt nüüdisooperifestivalina alguse saanud Narva ooperipäevad toimusid seekord juba kaheksandat korda? Muide, väikeses Eestis on see neljas igasuvine ooperi­festival.

Narvale on omane teatav kaootilisus ja ka festivalikorralduse rutiin pole siiani veel päris paika loksunud. Aga ka majanduslikult kesises, etableerumata kunstikeskkonnas võivad teoks saada hullumeelselt suured ideed, olgugi et tegijate kaotatud närvirakkude arv võib sealjuures osutuda tohutuks.

"Raasulapsukese" puhul jäi siiski kripeldama: missuguse mulje oleks ooper jätnud siis, kui orkestriproove oleks olnud rohkem? Või kui see oleks lavale toodud mõnes teises paigas, kuskil heinamaal või rehe all? Düstoopilise etenduskeskkonna ja laval kujutatava "Nukitsamehe" filmi meenutava maa­idülli dissonants oli võimas, aga laulu tuules Võru-Petseri ürgorgu see ei kandnud.

***

¹ Anne Aavik, Delta. Narva ooperipäevadel esietendub Malle Maltise esimene ooper "Raasulapsuke". – Klassikaraadio 15. VIII 2024. https://klassikaraadio.err.ee/1609413448/delta-15-augustil-evgeny-kissin-malle-maltise-ooper-festival-kratt/7bed6591824fab6f3844bba757e7704c

² Mari Aruväli, Herta Laipaik eesti õuduskirjanikuna. Tartu Ülikool, 2013. https://dspace.ut.ee/bitstreams/69fdd103-321b-48b8-97ba-f527c72f022c/download