Silmapiiri taga terendav tume tulevik näib aga kraadivõrra leebem, kui meenutame, millises olukorras oli kultuurisektor vaid mõned aastat tagasi keset koroonapandeemiat. Raha võis ju tol hetkel olla, aga mida sa selle teadmisega peale hakkad, kui uksed on kinni või saab vaid üksikud kohad saalis välja müüa? Võimalik, et sellest karastusest on haavad juba nii kinni kasvanud, et hakkavad vaikselt meelest minema, aga lihasmälust vaevalt see kõik veel nii ruttu kaob.

Koroonal oli ka tarbija jaoks üks positiivne mõõde: päevapealt pidurati maha rööprähklemise väsimatu hoog ning saime aru, et elu on võimalik ka olukorras, kus sul on palju vähem valikuid, kuhu oma aega ja raha investeerida. Nüüd on see kõik muidugi möödanik – kultuuriajakirjanikuna tundub, et enam ei jõua isegi kõike põnevat kultuurivallas toimuvat ära kajastadagi, tarbimisest rääkimata –, kuid ehk on need kärped just hea võimalus tulla inimestele vastu ning teha vähem kultuuri, aga paremini. Öelda on muidugi lihtne, teha palju keerulisem. 

On muidugi veel üks lisatakistus: paralleelselt kärpefestivaliga toimus ka maksufestival, mistõttu ei kuiva tuleval aastal kokku mitte ainult kultuurivaldkonna eelarved, vaid ka tarbijate rahakotid. Kui pead valima, kas osta leiba ja piima või minna teatrisse, siis vist pole küsimustki, kummale poole see valik üldjuhul kaldub. Seega peaks tegema paremini kui varem, aga leppima sellega, et publikut on pingutustele vaatamata ikkagi vähem? 

Siin on lihtne näha teisigi murekohti – on näiteks üsna tõenäoline, et Eesti kultuur on 2025. aastal kraadivõrra vähem mitmekesine kui tänavu –, aga samas annab selline sunnitud olukord meile võimaluse kultuuri nii tarbijate kui loojatena rohkem väärtustada. Pole ju vaja lihtsalt teha rohkem, sest teised teevad ka, ega ummisjalu igal õhtul näituselt kinno ja kinost teatrisse joosta, kui selleks kannustab tegelikult vaid hirm ilmajäämise ees. Poliitikud kasutavad viimasel ajal kärbete pehmendamiseks mõistet "tõhustamine", kuid ehk annabki ka meie kultuuritarbimist tõhusamaks muuta? 

Ma ei ütle, et jätke teatrisse minemata ja ärge ühtki raamatut ostke. Ideaalis võiks hoopis kuskil keskel kokku saada: kui kolme lavastuse asemel valmib hoopis üks, aga see on tehtud eriti suure kirega, siis on ka tarbijal väiksem võimalus pettuda. Ja kas mitte ikka ja jälle ei räägita, et kultuuri ümber on liiga vähe ühiskondlikku diskussiooni? Kui nüüd rohkem inimesi näeb samu teoseid, sest valik on väiksem, võidavad sellest lõpuks kõik ja keerulisest olukorrast tuleme lõpuks hoopis tugevamana välja.