Agnès Varda pidi Priimäe sõnul aastakümnete jooksul pidevalt vastutuult tegutsema. "Fakt on see, et naisfilmitegijaid on marginaliseeritud järjekindlalt kogu aeg. Need kümnendid on toonud naisõiguste eest võitlemist ja kõike, kuhu ta on oma filmidega panustanud. Tundus, et on õige teda esile tõsta tänu sellele, et teda on muidu surutud kuhugi kõrvale," sõnas ta.

Hea näide varasest Prantsuse uue laine filmikunstist on Priimäe sõnul Varda "Cleo 5-st 7-ni" (1962). "Seda ajavahemikku näidatakse noore naise Cleo elus, kus ta ootab vähitesti tulemusi ja see pinge temas kogu aeg ehitub. Siin on väga vardalikult segatud mängufilmi dokiga, paljud inimesed, keda tänavapildis filmitakse, ei tea seda. See kunst kuidagi tekib tema enda olemisest tema ümber. See on alati talle isikupärane olnud."

"Varda on alati olnud hästi kunstnikupilguga elu nägev filmitegija, hästi poeetiline ja kuidagi suudab väikeste asjade ilu meieni filmi vahendusel tuua," sõnas Priimägi.

Peale mustvalgele filmile üles võetud "Cleod" valmis Vardal 1965. aastal juba värvifilm "Õnn". "See värvilisus on hästi petlik, see on hästi lüüriline, tundub väga sõbralik prantslaslik väikelinna romantika, tegelikult sealt seest koorub välja hoopis midagi muud. Varda on ise seda filmi kirjeldanud, et see on nagu üks maitsev puuvili, mille sees on uss," tutvustas Priimägi. Filmis otsustab õnnelikku väikekodanlikku pereelu elav mees endale võtta armukese, mille tulemusel idüll muutub millekski muuks.

"See, mida me taotleme selle filminädalaga, mida ka Varda on alati teinud, on ikka naiste õiguste eest seismine. Paratamatult on selles maailmas nende hääl nõrgem kui meeste oma olnud, vähemalt neil läinud kümnenditel," rääkis Priimägi. "Ta on nii suure töö ära teinud, et naisi esile tõsta rohkem ja neile seda agentsust anda. Ma loodan, et meil õnnestub see samamoodi," lisas ta.